Foto: Rauno Volmar

Viimasel nädalal tungles Sittowit vaatama üle kümne tuhande inimese, tekitades muuseumis Eestis enneolematu piletijärjekorra.

Niisiis, Sittow tegi peaaegu pool tuhat aastat pärast oma surma jõulise avalduse – näitas, et mõni kunst on inimeluga võrreldes tõepoolest pikk. Kas on veel paremat tõestust, et kunsti tasub hoida ja säilitada pigem rohkem kui vähem, sest see võib hakata kõnetama ka tulevasi inimpõlvi? Näiteks Sittow – omas ajal hinnatud meister – jäi vahepeal mitmeks sajandiks unustusse ja taasavastati alles möödunud sajandi keskel. Nii kurb, kui 18. või 19. sajandil oleks kunstikogude kuraatorid ta töödel hävida lasknud.

Sittowi näitus oli parim tõestus, et kunsti tasub säilitada pigem rohkem kui vähem, sest see võib hakata kõnetama ka tulevasi inimpõlvi.

Kas Sittowi näituse edu on võimalik korrata – teha Eesti muuseumides kõrgkultuuri kuuluvaid näitusi, mis tõmbavad tuhandeid inimesi? Tahaks loota, et külastajaterekord ei jää ületamatuks, kuigi lihtne seda lüüa pole, sest rekordi sünnile aitas kaasa paar ainukordset asjaolu. Esiteks EV100, mis suurendas Eestile langevat üldist tähelepanu, ja teiseks Sittowi ühtaegu kohalik ja kosmopoliitne isik, kelle looming tekitas huvi nii eestlastes kui ka välisturistides.

Näituse kuraatorid on märkinud, et kirju päritolu (saksa ja soome-rootsi juurtega pere Tallinnas) ja kosmopoliitse karjääriga Sittow ei sobitunud hästi 20. sajandi I poolel valitsenud Eesti rahvusliku kunstiajaloo narratiivi. Mõneti on isegi paradoksaalne, et nüüd – ajal, kus tõusuteel on kõike muud kui sõbralikud rahvuslikud narratiivid – võeti Sittow Eestis omaks.
Graafik: Toom Tragel
Loe veel: