Olen minagi. No tere, eit!

Löögu taas su kambris värelema

õhtuvalge imeline loit.

Sergei Jessenini „Kiri emale” (Ellen Niidu tõlkes) jätkub laia maailma läinud noormehe igatsus- ja kahetsustundega. Ühekorraga meenub talle, et kuskil on ema, kellega ta pole teab mis ajast suhelnud, aga kes muretseb. Isegi kui ema sul iga päev meeles pole, siis hetkedel, mil talle päriselt mõtled, tajud küllap sind sünnist saadik saatnud armastust.

Emadepäev pakub võimsaid emotsionaalseid hetki. Võib-olla teha see ainukene telefonikõne aastas – kui teed on juba väga kaugele lahku läinud – või viia lilli, kaisutada ja silmast silma juttu ajada? Või hoopis kalmul nukrutsedes kadunud emaarmu taga kurta.

Meie emad on selle tähtpäeva kuhjaga ära teeninud. Muidugi võib teha iroonilisi märkusi, nagu tehti nõukogudeaegse naistepäeva kohta, et eks ole tore, kui üks päev tähelepanu aastas teeb heaks ka ülejäänud 364 päeva, kuid see oleks ebaõiglane. Ühel päeval kellegi esiletõstmine ja tunnustamine ei pea jääma vaid sisutühjaks rituaaliks. Tähtpäevad kipuvad tõesti kätkema siiruse kõrval ka kumisevat paatost ja kohustuslikku ilulemist, ent ühtlasi panevad inimesi mõtlema austusavalduste sisule.

Emaks saamine tähendab ikka veel lubamatult suurt riski. Peame muutma laste kasvatamise turvalisemaks.

Küsida võib mitmeti. Näiteks: kas on olemas teistest paremaid või ühiskonnale kasulikumaid emasid? Kuidas võrrelda ema, kes pühendab end jäägitult lastele, teisega, kes püüab tagada oma perele parimat töö ja karjääri kaudu? Kumb on parem, kas abielus olev või oma lapsi üksinda kasvatav ema?

Mõni ime, kui ärritusite. Niisugused küsimused kuuluvad pigem totalitaarsesse ühiskonda, mis kipub inimestele ette kirjutama, missugune eluviis on n-ö normaalne ja missugune mitte. Vabad inimesed oma kaaslasi kastidesse ei lahterda. Ent vabad inimesed esitavad samuti küsimusi.

Näiteks: jah, meil on küll üks maailma paremaid vanemapalga süsteeme, kuid miks tähendab lapse saamine ikkagi peaaegu automaatselt palgalõhet? Kuidas tulla toime tõigaga, et laps kujutab endast Eestis ühtlasi üht suuremat vaesusriski? Kui kaitstud on lapsega ema võimaliku vägivaldse partneri eest?

Küsimustestki näeme, et meil on, mida parandada. Ja lahenduste nimel tuleks tõesti töötada kogu aeg, mitte ainult emadepäeval.

-