Juhtkiri: esimese saja päeva järel ei paista rattavalitsus seisakumootorist parem

Täna täitub Keskerakonna, IRL-i ja sotside valitsusel sada päeva ametiaega. Kuidas siis uus valitsus hakkama on saanud? Võimuvahetuse aegsete Reformierakonna-meelsete hoiatustega võrreldes väga hästi: kardetud punapööret pole toimunud, Eestit pole Venemaale maha müüdud ja ka majandus pole kokku varisenud.

Toonaste hirmujuttude kõrval mõjuvad Mailis Repsi valetamine ja Martin Repinski põgus avantüür maaeluministrina pigem väikeste seikadena, igatahes mitte millegi Eesti poliitikas enneolematuna.

Pigem teeb murelikuks uue valitsuse poliitikast läbi kumav muster „üks samm edasi, teine tagasi”. Meenutagem näiteks automaksu või firmaautode erimärgistamise ideed, kus kiirustades puusalt tulistatud „lahendused” pärast avalikku kriitikat tagasi tõmmati. Hea, et tõmmati, aga halb, et need üldse (sellisena) välja käidi.

Uue valitsuse märksõna paistab olevat palju rabelemist, vähe edasiminekut. Riik muutub keerulisemaks (nt maksude deklareerimine), aga pole näha, kuidas peaks see aitama meie majandusel keskmise sissetuleku klaaslaest läbi murda, mis on meie suurim katsumus ja pikavaateline edumootor. Raha matmine ehitusse – olgu teedesse, riiklikesse üürimajadesse või linnahalli – ei ole just väga jätkusuutlik ja teadmispõhist majandust edendav.

Kui tegelikku murrangut ei tule, hakkavad kunagised revolutsioonilised loosungid uuele valitsusele hoopis vastu töötama.

Sääraste muudatuste tagant paistab endiselt suhtekorralduslik vajadus teha midagi teistmoodi kui eelmine valitsus. Aga kui tegelikku murrangut ei tule, hakkavad valitsuse moodustamise aegsed revolutsioonilised loosungid uuele valitsusele vastu töötama, põhjustades toetajates pettumust ja muutudes naeruväärseks.

Mainitut võimendab asjaolu, et peletati eemale valijad, kes toetasid näiteks sotse ja IRL-i teadmises, et need ei hakka oma programmi jõuliselt ellu viima ega astu üle mõne punase joone nagu de facto astmelise tulumaksu kehtestamine. Hakati ja mindi veelgi kaugemale – mõelgem uutele maksudele ja aktsiisitõusudele, mille kehtestamiseks valimistel mandaati ei küsitud ja mis praegu pigem kahandavad valitsuserakondade toetust.

Nii et uus valitsus kõnnib väga õhukesel jääl. Reformierakonna ja Edgar Savisaare kõrvale tõrjumine andis neile avansi, mille valguses on neile andestatud nii mõndagi, kuid see on praeguseks lõpukorral. On aeg näidata sisulist kvaliteeti ja juhtimisvõimet. Pärast refivahetust jõuame millalgi ju ka rattavahetuseni. On eelkõige uue valitsuse teha, et see vahetus tuleks pigem hiljem kui varem.