Venekeelne aabits Foto: Taavi Arus

Godwini seadusena tuntud sedastus tähendab, et hetkest, kui kedagi hakatakse võrdlema Hitleriga, on edasine vaidlus mõttetu.

Kohalikus variandis kasutasid eile sama meetodit kolm Reformierakonna liikmetest koolijuhti ja eesti keele instituudi juht Urmas Sutrop. Oma avalikus kirjas hoiatavad nad soovi eest muuta praegust nõuet, et ka venekeelsetes gümnaasiumites õpetataks 60% aineid eesti keeles. Haridustegelased hoiatavad ENSV haridusministri Elsa Gretškina aegse venestamisaja tagasituleku eest.

Jõumeetoditest Kõige traagilisemaid tagajärgi annab tegelikkuse plaaniga vastavusse väänamine.

Samal ajal on tänaseks selge, et praegune jäik süsteem ei toimi. On palju näiteid, kus õpetaja selgitab mitte kõige paremas eesti keeles ainet, mida veel vähem keelt oskavad õpilased püüavad õhust aimata. Õpilased on lõksus: koolisüsteem ei valmista neid eestikeelseks õppeks ette, mistõttu ei oska nad lõpuks ei eesti keelt ega ka õppeaineid. Ei tahaks olla oma ainet südamega võtva pedagoogi nahas: ta peab vaatama, kuidas õpilastelt võetakse võimalus tulevikus hakkama saada.

Keeleõppe pärast muretsejatel on olulisemaid valdkondi, kuhu oma pilk pöörata.

Aga häid väljapääse polegi kellelgi pakkuda. Praktiliselt kõik nõustuvad, et hea eesti keel tuleks noortele tulevikus sama palju kasuks kui tugevad teadmised näiteks geograafias. Haridusminister Jevgeni Ossinovski pakub, et kõik võiks olla paindlikum, näiteks eesti keele õpet võiks tugevdada juba põhikoolis. Aga kuidas see peaks käima, ei oska peale hüüdlausete temagi öelda.

Kui süsteem ei toimi, on kõige traagilisemate tagajärgedega ravim stalinlik meetod, kus tegelikkust üritatakse inimkaotusi eirates iga hinna eest plaanidega vastavusse väänata. Ossinovski üritab leida lahendust, mis ei pruugi ehk toimida, ent on siiski parem kui silmade kinnipigistamine. Kindlasti on uute võimaluste otsimine ka eetilisem kui poliitilise punktivõitmise nimel rahvuslike pingete õhutamine. Venestamine tänapäeva Eestis? Millest me räägime?

Aga kui siiski rääkida, siis Gretškina ajal õpetati vähemalt eestikeelsetele õpilastele emakeelt umbes viiendiku võrra rohkem tunde kui praegu. Keeleõppe pärast muretsejatel on olulisemaid valdkondi, kuhu oma pilk pöörata.