Tegelikult pole Eesti poliitikutel põhjust selle seadusemuudatuse üle uhkust tunda. Kõnekas on fakt, et vastu hääletas kolm saadikut, kelle kompetents IT- ja sidetehnoloogia küsimustes on üle riigikogu keskmise – keskerakondlased Andrei Korobeinik ja Erki Savisaar ning reformierakondlane Valdo Randpere. Kitsalt ettevõtluse ja tehnika seisukohast vaadatuna on tegemist ilmse ülereguleerimise ja bürokraatia suurendamisega. Niigi on igasuguseid norme ja reegleid palju, nüüd saab terve hulk riigiameteid – kaitsepolitsei, välisluureamet, riigi infosüsteemi amet, valitsuse küberjulgeoleku nõukogu – veel ühe lihtsa võimaluse sideettevõtjate tegevusse sekkuda.

Loodame, et inimesed, kellele seadus võimu juurde annab, kasutavad seda nii vähe, kui võimalik, et mitte pidurdada sidevõrkude arendamist.

Ideaalses maailmas nad seda võimalust laialt kasutama ei hakka, sest nagu ütleb seaduse hüüdnimigi, on tegemist eeskätt Hiina ettevõtte Huawei vastase käiguga. Ja mitte sellepärast, et Huawei seadmete kasutamine kujutab endast tõendatult suuremat julgeolekuohtu kui tema konkurentide seadmed, vaid sellepärast, et maailmavalitsejana kõikuma löönud USA sunnib teisi riike endale Hiina-vastases kaubandussõjas liitlaseks.

Kuna USA mängib Eesti julgeoleku tagamises endiselt kaalukat rolli, pole meil luksust sellist survet ignoreerida. Kui on valik, kas hoida USA või Hiina poole, on Eesti vastus endiselt lihtne – USA, olgugi tema eesotsas Donald Trump, kes pole oma kodumaa usaldusväärsust liitlasena suurendanud. Küsimus on selles, kas oma „liitlaskohustuse” täitmiseks oli tingimata vaja täiendada just elektroonilise side seadust, kui tegelik probleem on hoopis geopoliitikas? Loodame, et inimesed, kellele see seadus võimu juurde annab, kasutavad seda nii vähe, kui võimalik. Vastasel korral võib tulemus olla sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuv lisakulu sideettevõtjatele ja 5G võrgu arendamise pidurdumine.