JUHTKIRI | Imelist elu nii linnas kui ka maal!

2050. aastaks – see on eile avaldatud Eesti inimarengu aruande vaatekaugus – on praegune peaminister Jüri Ratas 72-aastane. Küllalt noor, et olla endiselt tegevpoliitik või niisama täiel rinnal elu nautida. Selleks et 2050. aastal oleks Eestis midagi nautida ka poliitilise mõjuvõimuga mammonat kokku ajamata ja turvatarade taha eravaldustesse varjumata, tuleb teha õigeid otsuseid juba praegu.

Inimarengu aruanne näitab veenvalt, et iseenesest Eesti sinnapoole ei liigu. Pigem viivad valitsevad suundumused me maad juba mõnda aega kaugemale olukorrast, kus kõikjal on võimalik elada ka siis, kui sa pole päris prepper – maailmalõpuks valmistuja. Juba viimased veerand sajandit on Tallinn ja ta lähiümbrus olnud Eestis ainus piirkond, mille rahvastik kasvab. Mida aasta edasi, seda nõrgemaks jäävad ülejäänud keskused. Ainult Tartu suudab hääbumisele veel vastu seista, aga kahjuks teiste Lõuna-Eesti keskuste nõrgenemise arvel.

Inimarengu aruanne näitab, et iseenesest Eesti sinnapoole ei liigu. Elukoha järgi kihistumise peatamiseks tuleb tegutseda nüüd.

Irooniline on, et Eesti ainsas kasvupiirkonnas elamine pole toonud täit õnne ka tallinlaste õuele. Palgad on siin küll kõrgemad, aga elukeskkonda kujundades pole linna- ega riigijuhid suutnud ohjeldada suurlinnastumise negatiivseid külgi: teed-tänavad on üle koormatud, rohkem on parkimis- kui rohealasid jms.

Suundumuse peatamist raskendab see, et tegemist ei ole üksnes otsustajate tegematajätmiste või rumalusega (ehkki ka sellega), vaid ühtlasi majanduse ja demograafia üldsuunaga. Unistust, et 2050. aastal oleks kogu Eesti endiselt elatav, pole siiski lootusetu täita. Inimarengu aruandes kujutab seda stsenaarium „Ühe tunni Eesti”, mille puhul nii varanduslik kui ka ruumiline kihistumine on väike. Selle tagamiseks oleks muu hulgas vaja arendada kiiret raudteeühendust ja tagada, et kõikjal oleks küllaldaselt kvaliteetset avalikku ruumi.

Loodetavasti jätkub nii praegusel kui ka tulevastel peaministritel ja teistelgi poliitikutel peale oma erakonna rahastamise mure aega mõelda, kuidas seda saavutada. Ja kuulata teadlaste nõuandeid avatud meelega, asja mõttetult ideoloogiliseks ajamata.