Helme ajab samasugust juttu – süvariik püüab tema pere-erakonda igal võimalikul viisil takistada – juba pikemat aega. Kuna ta on nüüdseks olnud siseminister üle poole aasta, peaks temast olema saanud üks Eesti paremini informeeritud inimesi nn süvariigi küsimustes. See tähendab, et Helmel oleks aeg minna paljasõnalise lahmimise juurest edasi tõendite esitamise juurde. Või lahmimine lõpetada. Kaalul pole üksnes Arumäe ja Järvik, vaid ka uue peaprokuröri leidmine ja – mis kõige tähtsam – õigusriik üldse. Riigikogu erikomisjoni moodustamine prokuratuuri mõjutatavuse uurimiseks, nagu paljud on soovitanud, aitaks seda teemat veidigi viia tunnetelt faktipõhise analüüsi poole.

Järviku ja tema (või ta eksnõuniku) PRIA-afääri asjus on aga avalikuks saanud nii palju dokumente, et igaüks võib siin aja ja tahtmise korral omaenda analüüsi teha. Nii listeerialoo, mis on juba eraldigi võetuna piisav põhjus ministri tagasiastumiseks, kui ka PRIA-afääri korral torkab silma üks asi – Järvikule ei meeldi avalikustamine. Listeerialoos tõrgub ta avaldamast oma kirjavahetust veterinaar- ja toiduametiga, PRIA-afääris näib ta oma kantsleri peale kõige enam pahane olevat just info avalikustamise pärast.

Lugu näeb välja rohkem ministri teeneteosutamisena sõpradele, mitte kui „süvariigi” rünnak EKRE vastu.

PRIA kohtuvolituste küsimuses on üksjagu juriidilisi nüansse ja „kaks juristi, kolm arvamust” aspekti. Viimasega võib vist seletada seda, miks justiitsministeeriumist saadeti Järvikule vastus (PRIA ei vaja kohtuasjade lahendamiseks ministri volitust), mille taha ta nüüd osaliselt varjuda saab. Ent just saamata jäänud volituse tõttu on PRIA ettekirjutus Arumäe advokaadibürooga seotud kohtuasjas vaidlustatud.

Lühidalt: minister laskis nõunikul ennast eksitada või toimis teadlikult tema büroo kliendi huvides. Viimast on põhjust kahtlustada, sest Arumäe ja Järvik on semud juba Järviku vallavanema-aastatest. Lugu näeb välja rohkem ministri teeneteosutamisena sõpradele, mitte kui „süvariigi” rünnak EKRE vastu.