Kõnealusel juhul pole kurja juur siiski Enefit Green, vaid alates tänavusest aastast ainult väiketootjatele, kuni 50 kW võimsusega päikesejaamadele makstav toetus, mida saab järgmised 12 aastat, kui jõuad oma päikesejaama tööle panna enne tänavuse aasta lõppu. Möödunud aastal kvalifitseerusid võrku müüdud elektri eest makstavale toetusele veel ka 20 korda suurema võimsusega päikesepargid, tänavu enam mitte. Suuri päikesepargiarendajaid see seadusemuudatus ei heidutanud. Nemad otsustasid, et seaduse mõttega ei ole sugugi vastuollu, kui näiteks 10 MW võimsusega päikeseparki käsitatakse kahesaja 50 kW võimsusega päikesejaamana ja taotletakse oma päikesepargile – vabandust, kahesajale pargile – taastuvenergia toetust: järgmise 12 aasta jooksul 5,37 senti iga võrku müüdud kWh eest. Seda peab neile maksma Elering elektritarbijatelt kogutavast taastuvenergia tasust.

Niisiis, riik otsustas suurte päikeseparkide toetamisele pidurit panna, sest nende toodang suudab juba toetusetagi elektriturul konkureerida. Ikkagi küünitasid parkide arendajad käe toetuse järele, mis tegelikult on mõeldud väiketootjatele ja eriti hoonetele päikesepaneelide paigaldamise soodustamiseks.

Ent tänavu kevadel tehti elektrituruseadusse veel üks muudatus, mis avab võimaluse, et pärast 1. juulit püstitatud päikesejaamad siiski ei saa täies mahus toetust. Väga hea, võib selle peale öelda elektritarbija. Kobarparkide rajajad seevastu on tulivihased, sest neile olevat liiga tehtud. Seaduses „ei ole ühtegi viidet sellele, et nende jaamade rajamisel ei tohiks teha rohkem kui viis liitumist hektari kohta, või mingisugust muud kitsendavat tegurit”, põhjendab tänases lehes Eesti päikeseelektri assotsiatsiooni juht Andres Meesak ja lubab, et ei lase endale pähe istuda.

Selline suhtumine jätab kobarpargi-ärimeestest kehva mulje. Nimetatud kitsendusi seaduses tõesti pole, aga ärimeestel endil võiks ka väheke mõõdutunnet olla. Seda enam, et tegutsetakse alal, mis justkui võiks olla vastutustundliku ettevõtluse lipulaev.