Ajateenistuse korralduse muutused, millest kirjutasime eilses Eesti Päevalehes, võivad meie kaitseväe siiski heast veel paremaks teha, kui neid ellu viies ei unune kaitseväe peaeesmärk – olla valmis riiki sõjaliselt kaitsma. Loomulikult on positiivne, kui ajateenistusele antakse (veel) mõtestatum sisu ning nüüdisajastatakse väljaõppe- ja treeningumeetodeid. Muidugi on õige eesmärk vältida ajateenijate koormamist mõttetute ülesannetega, mis väljaõppele kaasa ei aita, taunida juhi autoriteedi rajamist hirmule jms.
Ajateenistus peab ajaga kaasas käima, aga ta ei tohi hakata tänapäeva noorte ootuste, võimete ja harjumuste sabas sörkima.

Sõjalisel tegevusel on võrreldes tsiviileluga oma eripärad, aga õnneks annab sõjalise valmisoleku treenimine ajateenijatele kaasa oskusi ja harjumusi, millest on kasu ka tsiviilelus. Näiteks saavad paljud noored oma esimese tõelise koostöö- ja juhtimiskogemuse ajateenistusest. Kui ajateenijate juhtimine muutub inimlikumaks ja toetub rohkem usaldusele, siis võib see ajapikku parandada juhtimise kvaliteeti kogu ühiskonnas.

Samal ajal ei tohiks ajateenistust liiga palju noorte ootuste, võimete ja harjumuste järgi painutada, vaid ajateenistus peab muutma ka neid – distsiplineeritumaks, füüsiliselt tugevamaks, kohusetundlikumaks. Vastuvaidlematu kuuletumise oskus on vahel sama vajalik kui teistsugustes olukordades iseseisva arutlemise oskus. Vastupidavust ja lihaste jõudu pole vaja treenida üksnes ellujäämisšansside parandamiseks hüpoteetilises lahingus, vaid ennekõike selleks, et tervis häbiväärselt varases nooruses käest ära ei läheks. Noorte halveneva füüsise tõttu ei peaks kaitsevägi hakkama oma nõuetes järele andma, vaid koolikorraldust tuleb muuta, nii et lapsed liiguksid rohkem. Kaitsevägi peab arenema, aga ei tohi pehmostuda.