Nüüd on otsustamine peaminister Jüri Ratase kätes. „Kui uurimisel selgub, et ta [Järvik] on eksinud või seal on kahtlusi, siis mina tõesti ei näe võimalusi temaga edasi töötamiseks,” ütles Ratas eelmisel nädalal, kui komisjoni moodustamisest teada andis. See polnud tsitaat ümmarguste vastuste generaatorilt, vaid väga üheselt mõistetav, mustvalge valik: kui Järvik pole puhtamast puhtam, tuleb tal lahkuda.

Ameti mahapanek oleks ka korrektne punkt ülipiinlikuks kujunenud saagale. Kõikide osaliste heaks kiidetud komisjoni tuvastatud faktid räägivad enda eest. Ilmselt mõistab seda tegelikult Mart Helmegi, kes eile pareeris Järviku kohta käivaid küsimusi küll viidetega Leninile, küll sooviga minna puid lõhkuma.

Järvik mõistagi jätkata ei saa, kuid tema lahkumine ei tohi olla „kompromiss” teiste arvel.

Elegantne lahendus on olemas. EKRE ei kutsu Järvikut tagasi, vaid ta lahkub „töörahu huvides” ise. Nii tühistatakse vastastikku esitatud ultimaatumid ning valitsus saab jätkata järgmise kriisini. Kõik muud variandid tähendavad oma sõnade söömist või koalitsiooni lagunemist. Esimest ei tohi lubada avalikkus, teist ei soovi oletustest hoolimata ilmselt valitsuspartnerid ise.

Järvik peab minema kaaskahjudeta, mitte nii, et näiteks „kompromissiks” võetakse maha ka ministrile pinnuks silmas olnud kantsler Illar Lemetti. Sellele võimalusele viitas ERR-is haridusminister Mailis Reps. Kui üldse kompromisse otsida, siis sellest, et Eesti julgeolekupoliitikat valetamisega õõnestanud siseminister Helme jääb ametisse edasi.

Peaministrile on see huvitav aeg, meie tänases „mõjukate” edetabelis on ta allpool nii isast kui ka pojast Helmest. Nüüd on paras tõestada, et me eksime ja tegelikult juhib valitsust ikkagi Ratas.