JUHTKIRI | Kes küll maksaks kinni tervishoiu?
Kes mäletab, et mullu sügisel kuulutas peaminister Jüri Ratas välja maksudebati? Pole ime, kui ei mäleta, sest see Keskerakonna debatt hoogu sisse ei saanud. Osalt oli selles süüdi koroonakriis, aga praeguseks on seesama kriis muu hulgas näidanud, et säärast debatti on vaja.
Valdkond, kus seda ilmselt kõige enam vajatakse, on tervishoiu rahastamine. Terviseamet sõlmis küll äsja 100 miljoni euro suuruse koroonatestimislepingu, justkui raha poleks tervishoius enam probleem, kuigi tegelikult on endiselt. Näiteks tänasest lehest saate lugeda, et haigekassa kroonilisele alarahastatusele pole senimaani leitud kestlikku lahendust. Sotsiaalmaksu (33%) ravikindlustuse osast (13%) ei jätku selleks juba ammu.
Inimeste omaosaluse suurendamiseks reservi pole – praegu katame oma taskust keskmiselt ligi veerandi, seda on juba niigi liiga palju. See osa võiks ideaalis olla tükk maad väiksem, 15% ümber. Tervishoiusüsteemis pole ka suurt efektiivsuse suurendamise varu. Arvestades, kui vähe Eesti riik võrreldes teiste riikidega tervishoidu panustab, saame päris palju ja head arstiabi.
Tervishoiueksperdid soovitavad Eestil haigekassa tulubaasi sotsiaalmaksust lahti siduda ja rahastada tervishoidu ka muudest maksudest. Seda on vähesel määral tehtud, aga süsteemne lahendus puudub. Sel ja ehk järgmiselgi aastal saavad eelarveaugud – nii erakorralised kui ka kroonilised – lapitud riigivõlaga, aga ilmselgelt ei ole Euroopa kõige lodevama eelarvepoliitikaga riigiks olemine pikaajaline lahendus.
Debatist, milliseid makse tõsta või milliseid uusi kehtestada, et riik oleks suuteline rahastama sotsiaalkulutusi, pole pääsu.
Osaliselt pakuvad tervishoiu rahastamise probleemidele leevendust tööandjad, kes hüvitavad vabatahtlikult ka töötajate esimesed haiguspäevad, kuigi kohustatud on hüvitama 4.–8. päeva. Samuti tööandjad, kes maksavad oma töötajate tervise tugevdamiseks ja rahulolu suurendamiseks kinni nende tervise- ja spordikulud riigi pakutava maksusooduste piires või rohkemgi. Neid ettevõtteid võiks olla rohkem, aga ei saa eeldada, et päris kõigi majandusolukord võimaldab seda pidevalt teha.
Ilus ju oleks, kui defitsiit laheneks nõnda, et inimeste tervisekäitumise paranedes aeglustub tervishoiukulude kasv ja majanduskasvu kiirenedes suurenevad maksutulud. Reaalsuses pole mõne aasta pärast ilmselt siiski pääsu debatist, milliseid makse tõsta või milliseid uusi kehtestada, et riik oleks suuteline tegema kõiki vajalikke sotsiaalkulutusi.
