JUHTKIRI | Kindlustusele jah, maksutõusule ei
Nimelt tahab sotsiaalministeerium tööõnnetuste hüvitamiseks kehtestada kohustusliku kindlustuse. See tähendab, et tööandja oleks kohustatud kindlustama oma töötajad tööõnnetuse vastu ja tööõnnetuse korral hüvitaks töötajale tekkinud kahju kindlustusselts. Kindlustusmakse ei oleks kõigile ühesugune, vaid oleneks konkreetse ettevõtte riskitasemest. Idee järgi peaks see motiveerima ettevõtteid töökeskkonda parandama, et kindlustusmakse oleks väiksem.
Kas poleks selline süsteem parem praegusest asjakorraldusest? Praegu katab tööõnnetuse läbi teinud töötaja ravikulud enamasti haigekassa. Teisisõnu: väiksema tööõnnetuste riskiga tööandjad maksavad suurema riskiga tööandjate tekitatava kahju kinni. Õiglane kompensatsioon aga jääb töötajatel üldse saamata.
See juba veerandsada aastat aeg-ajalt arutatud plaan – varem küll koos kutsehaiguskindlustusega – on paljuski teostamata jäänud tööandjate poolehoiu puudumise tõttu. Seegi kord on nad vastu, põhjendades seda maksukoormuse tõusuga. Tööjõuga seotud maksude koormus on Eestis tõepoolest kõrge. Mõnes konkurentsitihedas ja suhteliselt suure tööõnnetuste riskiga majandusharus tõstaks kohustuslik tööõnnetuskindlustus seda väga tuntavalt.
Kuid maksukoormuse küsimus ei pea saama hea plaani elluviimisele takistuseks. Eestis kehtib praegu ju ülepingutatult kõrge töötuskindlustusmakse määr, mida saab langetada. Tänavuse eelarve järgi laekub töötukassale maksumaksjatelt üle 180 miljoni euro, tööõnnetuskindlustuse kogukuluks aga prognoosib sotsiaalministeerium 2019. aastal 31 miljonit eurot. Kui langetada praegu kokku 2,4% suurune maksemäär 1,9–2,0%-ni, jääks maksukoormus samaks. Valitsus ja tööandjad, tehke see kompromiss.