Kert Kingo Foto: Priit Simson

Väliskaubandus- ja infotehnoloogia minister Kert Kingo on enesekindlus ise. Äsja teatas riigiettevõte Eesti Post, et tõstab järgmisel aastal ajalehtede kojukande hinda üle 10%. Kui Eesti meediaettevõtete liit protestis, kehitas Kingo TV3-le intervjuud andes õlgu: „Riik ega Eesti Post ei saa korraldada ajakirjandusväljaannete äritegevust,” sõnas ta. Ministri sõnum oli, et vaadake parem oma ärimudel üle.

Eesti Posti muresid võib mõista. Omniva kaubamärgi all teenuseid osutav ettevõte tõstab esile, et 2017. aastal jäid nad perioodika kojukandega 1,1 miljoni euroga miinusesse. Aga see on vaid pool tõde. Samal ajal oli Eesti Post mullu tervikuna kahe miljoni euroga kasumis, millest üle kolmveerandi ehk 1,6 miljonit maksti dividendidena riigituludesse.

Miski siin ei klapi. Kui ei suudeta täita seadusega pandud kohustust lehti laiali kanda (10% hinnatõus viitab just sellele), oleks kõige lihtsam jätta dividendid välja võtmata. Võimalusi on teisigi. Ent minister Kingo valis halvima tee, näidates näpuga enda asemel ajakirjandusväljaannete peale.

Võitjaid sellises lähenemises pole. Kui kojukanne kallineb, kallineb lumepallina ka lehetellimus. Osa inimesi loobub hinnatõusu tõttu üldse oma tellimustest, mis tähendab, et kanderingide kulud jäävad samaks, kuid tulubaas väheneb. See on nõiaring.

Raske isegi uskuda, et sedasi teeb minister valitsuses, mis kinnitab regionaalpoliitika olulisust ja peab samal eesmärgil üleval „tasuta” bussiliinide võrgustikku. Vajadus informeeritud olla kuulub demokraatliku ühiskonna sidususe juurde vähemalt sama olulisel määral kui füüsilised ühendused. Pole ka kuulda olnud, justkui plaaniks Kingo kuskil salajast tiigrihüpet, mis aitaks digilõhet ületada näiteks pealinnast kaugemal elaval pensionäril. Igaüks ei oska ega peagi suutma internetist teavet ammutada.

Ministri käitumisest hakkab muster kujunema. Kingo näib mõistvat oma osa infovõrdsuse tagamises sama halvasti nagu oma töö teist poolt väliskaubanduse edendajana – kus ta teatavasti väldib välisvisiite kui katku. Elukoht ei tohi määrata kellegi suutlikkust riigi elus kaasa lüüa, kui tal on teistega võrdne teabehulk. Aga kriitiline mõtlemine on demokraatia toimimise üks põhitagatisi.

Vähemalt saab Kingo kohta kriitikat lugeda praegu veel igas Eestimaa nurgas. Isegi kui see ei meeldi ministrile, kelle ebakompetentsus saab üha selgemaks. Eesti demokraatia vajab, et vaba sõna kättesaadavusest kümne küünega kinni hoitaks.