Juhtkiri: loeb mulje, mitte kavatsus

Järvamaal oli sel nädalavahetusel päästeameti, kaitseliidu ja politsei ühisõppus.

Me poleks seda ilmselt tähelegi pannud, kui mõned mustaks värvitud nägudega osalised, kes pidid kujutama pagulasi, poleks banaane söönud. Või õigemini: kui info mustaks värvitud tegelaste banaanisöömisest poleks levima hakanud.

Võib-olla tõesti olid päästeametil ja kaitseliidul parimad kavatsused ning banaanide ilmumine oli üksnes juhus. Võib-olla oli tegemist lihtsalt naljaga, lõõp käib ju ikka õppuste juurde.

Paraku – nagu ütleb meediateadlane Frank Luntz igasuguse suhtlemise kohta – pole tähtis see, mida sa ütlesid, vaid see, mida kuuldi. Või siis kõnealuses kontekstis: see, mida nähti. Nähti, et end mustaks värvinud tegelased vitsutasid banaane, andes justkui mõista, et eks need tumedanahalised ole ühed parajad ahvid, kes võiksid minna Aafrikasse puu otsa.

Mustanahalisi jalgpallureid on Euroopas varemgi banaanidega loobitud, seejuures on juurde hõigutud midagi ahvi- ja Aafrika-teemalist. Ehkki mõnes Eesti ringkonnas on kombeks rääkida, et eesti rahvas on väga tolerantne ja rassismi meil pole, tuleb siinkohal selgitada: mustanahalise banaaniga loopimine ja ahviks sõimamine ongi just rassism.

Kavatsused võisid olla teistsugused, ent praegusel juhul pole tähtis see, mida kavatseti, vaid see, mida nähti.

Me ei tea, kas sellised kaadrid tekkisid sihilikult või kogemata, kuid nende tulemus on igal juhul kahjulik. Seda enam et foorumites mustanahalisi halvustavad kaitseliitlased pole niigi mingi haruldus.

See seik juhtus napilt pärast seda, kui kaitseliitlane Urmas Reitelmann nimetas Euroopasse tulvavaid migrante inimrämpsuks. Kuuldavasti takistas Reitelmanni vallandamist just see, et suur hulk kaitseliitlasi arvab umbes samuti. Panna keegi nõgise näoga banaani sööma on sellises olukorras ühest küljest paras tubateater, aga teisalt mäng tikkudega bensiinipaagi juures. Ajada süütul ilmel juttu, et me ei mõelnud midagi halba, tähendab, et kaitseliidu ülemate ringkirju kohatute naljade keelamisest, mis võivad kellelegi viga teha ja poliitilisel tasemel probleeme tekitada, pole keegi tähele pannud ega kavatsegi järgida.

Meile tundub see võib-olla isegi naljakas. Aga kas see tunduks naljakas ka näiteks laulja Dave Bentonile ja ajakirjanik Abdul Turayle? Ka nemad elavad Eestis, aga võivad olla nahavärvinaljade vastu tundlikumad, kui arvame.