JUHTKIRI | Lubati muutust, tehti peenhäälestus
Neil, kes ootasid tõsimeeli valitsuselt riigieelarve pea peale pööramist, sajaeurost pensionitõusu, mahukaid investeeringuid teede-ehitusse ja regionaalarengusse, õpetajate palgatõusu tempokat jätku, vanadest eelarvedogmadest loobumist ja muud säärast, on põhjust praegu pettunud olla. Ilusate sõnade saatel pakub valitsus 2020. aasta eelarve projektis ju kõigest peenhäälestust.
Vahepealsete väljavaadetega võrreldes – õpetajate ja kultuuritöötajate palgad ei kasva, teaduse rahastamist ei suurendata – on koalitsioonipoliitikutel ju võimalik edusammudest raporteerida. Näiteks keskmiselt 2,5%-ne palgatõus ajal, kui Eesti keskmine palk kasvab prognoosi järgi üle 5%, ning teaduse- ja arendustegevuse eelarvelise rahastamise kasv 0,71%-lt 0,74%-ni SKP-st, on ju pisimuutused.
Tõeliselt märkimisväärne muutus on vaid ligi 45-eurone prognoositav pensionitõus. Aga sellest suurema osa – 38 eurot – lisab pensioniindeksist tulenev tõus, mis on kogu Eesti majanduse, mitte valitsuse teene. Valitsuse antavast seitsmest eurost võtab seesama valitsuse suurema osa teise käega tulumaksuna tagasi, sest paljude pension tõuseb tuleval aastal üle maksuvaba miinimumi taseme.
Kõige ausama näoga saab valitsus tuleva aasta eelarve kohta rääkida nn reformierakondlikke dogmasid – maksukoormus ei kasva, riigi võlakoormus kahaneb, struktuurne eelarvepositsioon paraneb. 2020. aasta riigieelarve koostamisel sumbusid tulemusteta nii rahandusminister Martin Helme lubatud riigieelarve põhjalik revisjon kui ka peaminister Jüri Ratase üleskutse maksudebatiks.
Loodetavasti kuuleme Helme ja Ratase initsiatiividest siiski veel, sest praegu on eelarve peamine päästerõngas selle valitsuse kõige lühinägelikum ja küünilisem reform – teise pensionisamba lammutamine. Pensionisambast väljujate tulumaksuga loodetakse lappida tuleva aasta eelarves kõik peidetud ja ootamatult tekkida võivad augud. Kuid see reform turgutab riigieelarvet tuntavalt vaid paar-kolm aastat – selle ajaga väljub sambast enamik neid, kes väljuda tahab. Kaugemat tulevikku silmas pidades oleks targem pensionisammas üldse puutumata jätta ja pakkuda selle asemel lahendusi, mis Eesti elanike elujärge ning riigi rahandust päriselt tugevdavad. Ka Eesti riigi laenuvõimekuse kasutusele võtmine eeldab pikka plaani, mitte ühepäevaperemehena käitumist.
