Iseküsimus on, kas riik peaks praegu seadusse raiutud reformist taganema. Mõnes mõttes oleks kohtus kahjuhüvitise üle vaidlemine isegi hea, sest heidaks apteegiäri telgitagustesse rohkem valgust. Ühest küljest on selge, et Linnamäe ja teiste apteegikettidel on väärtus, mis tuleks neile apteekide sundmüümise korral ühel või teisel viisil hüvitada. Teisalt on segane, kelle huvides ja niiditõmmete järgi apteeke puudutavaid seadusi Eestis ikkagi tehakse. Vägisi jääb mulje, et paljud poliitikud vaatavad suuniste saamiseks alandlikult Linnamäe poole. Mõelge näiteks muidu ulja rahandusministri Martin Helme käitumisele pärast Linnamäe teadet. Linnamäe ütles, et kahjunõude suuruse selgitavad välja eksperdid, aga Helme juba hädaldas, et kahjunõue tuleb jõhker 125 miljonit eurot.

Eks riigil tuleb nüüd kähku hinnata, kui reaalne on, et kohus rahuldaks Linnamäe jt ketiapteekide omanike võimaliku kahjunõude, ja kui, siis millises summas. Ja selle põhjal tuleb otsustada, kas panna omandireformile pidurit või võetud suunas edasi liikuda.

Üksnes paaril-kolmel päeval nädalas avatud ja napi kaubavalikuga apteeke on Eestis veel kümneid. Omandireformiga ei puhu neisse elu sisse.

Kahjuks on ei-tea-kelle pärast reformituhinas olevad poliitikud unustanud ühe maa-apteekide põhilise probleemi, mis tuli välja ka neljapäeval Eesti Päevalehes ilmunud loost: 1. veebruaril kinni pandud Võsu apteek oli juba mitu aastat lahti ainult ühel päeval nädalas tund aega. Üksnes paaril-kolmel päeval nädalas avatud ja napi kohapealse kaubavalikuga apteeke on Eestis veel kümneid. Ees seisva omandireformiga ei puhu neisse elu sisse. Riigikogu menetluses olev EKRE alternatiivne reformieelnõu, mis suuresti kopeerib Reformierakonna 2018. aasta eelnõu, võib teha väikeste maa-apteekide lahti hoidmise ettevõtjatele ja omavalitsustele veelgi keerulisemaks. Ravimite kättesaadavuse parandamiseks vajab Eesti pigem seadusemuudatusi, mis soodustavad netiapteeke.