JUHTKIRI | (Maailma)koristusega vaimult suureks
Laupäevane maailmakoristuspäev, mida juhiti jälle Eestist, toob meelde Jakob Hurda kuulsa lause „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult!” Eks ole ju vaimustav, et just väikesest Eestist algas kümme aastat tagasi nüüdseks üks maailma suurimaid (kui mitte kõige suurem) kodanikualgatus. See tõi möödunud nädalavahetusel oma elukeskkonda koristama miljoneid inimesi üle 160 riigis. Suurus ei ole alati määrav, ka väikeriigis sündinud ettevõtmised võivad tervet maailma sütitada.
Maailmakoristusaktsiooni kiites ei tohi siiski unustada üht „aga”. Koristajaid ei oleks vaja, kui poleks prügistajaid. Ja samamoodi nagu koristajad on ka prügistajad inimesed meie endi seast, mitte mõnelt teiselt planeedilt, enamasti isegi mitte mõnest teisest riigist.
Maailmakoristuspäeva peateema pole prügi sorteerimine, mida võib nimetada edasijõudnute teemaks. Maailmakoristuspäev tegeleb algtõe – prügi, isegi mitte väikest, ei ole õige suvalisse kohta maha poetada – eiramise tagajärgedega. Meil Eestis pole selle eiramiseks ka ühtki tõsiselt võetavat vabandust. Tihedamalt asustatud piirkondades pole raske prügikasti leida. Enamasti jääb kõige rohkem paari-kolme minuti jooksul tee peale ikka mõni ja sinna saabki oma jäätisepaberi või koni poetada. Ja kus prahiurni ei leia, seal pole raske järgida matkaradadel kehtivat hea käitumise tava – jaksasid tuua, jaksad ka ära viia. Kodus tekkivast prügist lahti saamiseks on Eestis olemas täiesti korralik jäätmekäitlussüsteem. Kooliharidust on Eestis saanud kõik inimesed, mistõttu langeb ära ka vabandus „ma ei teadnud”. Eestis on põhjust prügistamist eriti tugevalt pahaks panna – sellise käitumise taga pole muud kui hoolimatus ja liigne mugavus.
Arvukas osavõtt koristuspäevast on hea, aga osavõtjate arvu kasvatamine ei saa olla kampaania lõppeesmärk. Lõppeesmärk on ikka see, et ükskord saaksid koristuspäeval käinud tõdeda, et täna polnudki suurt midagi koristada – Eesti on nii puhas. Sellisesse seisu ei ole lihtne jõuda, isegi kui inimeste teadlikkus suureneb. Oleme ju kasvava tarbimisega riik, mis tähendab, et ka igasuguseid jäätmeid kipub tekkima järjest rohkem, kui me tarbijatena otsustavalt ülepakendamise ja ületarbimise vastu ei pööra. Puhta Eesti nimel tasub seda teha.
