Juhtkiri: mitu aastat terrorit Keilas
Lubaduse asemel kamp kiiremas korras laiali lüüa rääkis Lääne-Harju politseiosakonna juht „Aktuaalsele kaamerale” veel üleeilegi noorte resotsialiseerimise, koduse kasvatuse ja ühiskonna suhtumise tähtsusest. Põhimõtteliselt on see muidugi tähtis ja eelistatud lahendus. Ent Keila loo puhul on selge, et nende vahenditega pole õigel ajal või õigesti sekkutud. Ja nüüd ei ole kambajuhtide ühiskonnast isoleerimisele enam head alternatiivi, kui just ei taheta demonstreerida, et alaealiste komisjon, turvafirmad ja politsei on täiesti hambutud avalikku korda tagama.
Väidetavalt ongi politsei paar kamba liiget nüüdseks kinni pidanud, aga kauaks? Midagi on meie õigus- ja korrakaitsesüsteemis valesti, kui väikelinnas on aasta algusest registreeritud üle saja vandalismiakti ja kamba liikmete vastu alustatud seitse tõsisemat kriminaalmenetlust, aga kamba tegevus saab pigem hoogu juurde.
Kogukonna, alaealiste komisjoni ja politsei võimalused hukka läinud noori korrale kutsuda ei tohiks olla nii ahtad, kui nad praegu on. Keila loos kõlas – nagu on kõlanud mitme teisegi sarnase loo puhul – kohalike elanike tõdemus, et pätid on seadustega paremini kursis kui seaduskuulekad inimesed. Pätte ei julgetagi korrale kutsuma minna, sest võib ise kohtupinki sattuda ja süüdi jääda. Kahju, et Eesti kohtupraktika on ühiskonnale sellise sõnumi andnud.
Õpetus „ärge minge ise asja klaarima, vaid kutsuge politsei” toimib halvasti, sest politseid on tänavatel aasta-aastalt üha vähem näha. Kas Keila väär- ja kuritegude statistika ning elanike kaebused ei ole tõesti andnud põhjust teha politsei mõneks ajaks sama nähtavaks ja kuuldavaks, kui ta on Euroopa Liidu eesistumise ajal Tallinna kesklinnas? Suures plaanis võib olla nii, et meie elanikkond muutub vanemaks ja seega rahulikumaks ning ka noored on rohkem toas ja internetis kui tänaval jõlkumas. Paraku on samal ajal koomale tõmmatud ka politseijõude ja sellel on halvad tagajärjed, kui kuskil tekib olukord, kus pehmest jõust ja suunamisest enam ei piisa.
