JUHTKIRI | Muu võib olla, palgatõus peab olema
Õpetajaamet nõuab enesekehtestamisvõimet, liidrioskusi, suhtlemisosavust ja muidki üldkasulikke oskusi. Sellest hoolimata pole koolidirektorite ukse taga järjekorda ülikoolilõpetanutest, kes sooviksid lisada oma karjääri vundamenti õpetajakogemuse. Tavaks on saanud hoopis see, et iga õppeaasta alguses räägitakse, kuidas õpetajatest on puudu – eriti noortest õpetajatest.
Õpetajate palk ei ole enam nii terav kitsaskoht kui viis aastat tagasi. Tallinnas ja Harjumaal ületab täiskoormusega õpetaja brutopalk piirkonna keskmist küll üsna napilt, aga paljudes maakondades kolmandiku võrra või rohkemgi. Pealegi on noortel õpetajatel, kes julgevad ennast selle ametiga vähemalt viieks aastaks siduda, võimalik saada ligi 13 000 eurot lähtetoetust.
Kui õpetajaid napib hoolimata palgakasvust ja lähtetoetusest endiselt, siis järelikult on peale palga veel kitsaskohti. Asi on kindlasti ka vaevas, mida õpetaja oma palga välja teenimiseks peab nägema, ja pinges, mida peab taluma. Pretensioonikad lapsevanemad, oma õigusi kohustustest paremini tundvad õpilased, mõnes koolis ka soovida jättev juhtimine... Muud ametid on tihti kergemad.
Eilses Eesti Päevalehes kirjutasime, et vahel on õpetaja palkamisel probleemiks ka nõue, mis lubab õpetajakutseta inimesega sõlmida vaid aastase tähtajalise lepingu. Muidugi eeldab õpetajaamet peale aineteadmiste ka spetsiifilisi pedagoogilisi oskusi, kuid olukorras, kus tähtajalise (ehk ebakindlama) lepinguga töötavate õpetajate hulk kasvab, tasuks haridusministeeriumil üle vaadata, ega kutse omandamise nõuded pole liiga bürokraatlikud.
Ka palgamure pole lõplikult kadunud, sest on ju õhus oht, et tuleval aastal riigil õpetajate palkade tõstmiseks raha ei jätku. Ja maal ei saa tihti ühes koolis ja oma aineid õpetades täiskoormust kokku, mistõttu tuleb sõita mitme kooli vahet või õpetada mitut erinevat ainet.
Õpetajate puuduse leevendamiseks saab seega üht-teist ära teha mitmel rindel, ent põhiliseks abinõuks peab jääma palgatõusu kindel jätk.
