Esimene küsimus, mis Eesti inimestel tekib, on loomulikult tanklates näha olevate hindade kohta: kas need ka ükskord maailmaturuhindade langusele reageerivad? Küll need lõpuks veidi langevad, kui kriis küllalt kaua kestab. Kuigi Eesti kütusemüüjad on olnud alati meistrid leidma põhjendusi, miks nad hindu langetada ei saa.

Koroonakriisi alguses vaibus kliima soojenemisest ja keskkonnahoiust rääkimine, kuid nii see ei jää. Kliimaaktivistid on saanud argumente juurde.

Teine Eestile tähtis küsimus puudutab põlevkiviõli tootmist. Eriti seda, kas riigil ikka tasub 125 miljonit eurot Eesti Energia õlitehasesse investeerida. Väita, et esmaspäevane naftaturu hinnaüllatus kaalukaussi tuntavalt kallutas, oleks demagoogia, sest 2024. aastaks, kui tehas peaks tööle hakkama, on naftaturul hoopis teistsugune olukord kui praegu. Kuid piire, kui väärtuslik või väärtusetu saab naftalaadung olla, esmaspäev nihutas ja pigem õlitehasele kahjulikumale poole. Naljatamisi on räägitud, et selle 125 miljoni euro eest oleks kasulikum praeguse madala hinnaga naftat osta ja ladustada. Teisalt saab ka spekuleerida, et kui praegune madal hind ehmatab investoreid naftatööstusse mitte investeerima, siis astub Eesti Energia uus õlitehas lavale just parajal ajal.

Ent Ida-Virumaa pikemaks põlevkivi külge aheldamise plaani kõige nõrgem koht on mitte hinnakõikumised, vaid üldine keskkonnateema alatähtsustamine. Koroonakriisi alguses vaibus rääkimine kliima soojenemisest, keskkonnahoiust ja CO2-st, kuid nii see ei jää. Kliimaaktivistid on hoopis argumente juurde saanud. Kõigepealt on pandeemia näidanud, kui tähtis on globaalsetele probleemidele ennetav ja õigeaegne reageerimine. Peale selle on see näidanud sadadele miljonitele linnainimestele karantiinide ajal selgemat taevast ja lasknud hingata puhtamat õhku. Selle kogemuse najal saavad paljud aru, kui vajalik on keskkonnahoid ja õigeaegne vastus kliimamuutusele.