Hiina ning Ida- ja Kesk-Euroopa riigipead ja valitsusjuhid Dubrovikus 16+1 tippkohtumisel. Jüri Ratas on vasakult neljas. Foto: Grgo Jelavic/PIXSELL/Scanpix

Möödunud reedel, samal päeval, kui kaitsepolitsei avaldas oma aastaraamatu, kus hoiatas Hiina luurajate värbamiskatsete eest, viibis me peaminister Jüri Ratas Dubrovnikus Hiina ning 16 Kesk- ja Ida-Euroopa riigi koostöökogu 16+1 tippkohtumisel. Loomulikult ei kahtlusta me, et Ratas Dubrovnikus Hiina agendiks värvati. Aga alates 16+1 esimesest tippkohtumisest Varssavis 2012. aastal (Eestit esindas seal Andrus Ansip) on tublisti muutunud nii Hiina kui ka Eesti.

Positiivsest poolest alustades: ei tasu üleolevalt suhtuda tõsiasja, et möödunud kaheksa aastaga on Hiina SKP elaniku kohta suurenenud üle pooleteise korra ja võib juba kolme-nelja aasta pärast jõuda samale tasemele Venemaa omaga, kelle turgu Eestis paljud muudkui taga nutavad. Kuna Hiinas on elanikke kümme korda rohkem kui Venemaal, on sealsel turul suur potentsiaal, hoolimata selle kaugusest ja kultuurilisest erinevusest. Selle nimel võib Hiinaga riiklikul tasandil suhelda Brüsseli vaatepunktist imeliku 16+1 kaudu, millest äsja sai 17+1, sest liitus ka Kreeka. „Pole tähtis, mis värvi on kass, peaasi, et hiiri püüab,” nagu õpetas 1980-ndatel Deng Xiaoping, kelle algatatud pöörde tulemusel on Hiina majandus läbi teinud enneolematu arengu.

Kaitsepolitseil on õigus. Käes on aeg muutuda Hiinaga seotud küsimustes asjatundlikumaks ja valvsamaks. Aga mitte päris tõrjuvaks.

Samal ajal tuleb Eestil järjest enam jälgida seda, et me ise ei muutuks Hiina püütud hiireks. Lihtsas kaubavahetuses ja turismis ei peaks Hiina varjatud sihte väga kartma, kuid viie kuni kümne aasta perspektiivis kerkib Eesti-Hiina suhetes päevakorda ka pikaajalisema mõjuga teemasid. Üks ettekuulutus neist on Hiina investeerimisfirma lubadus panustada 15 miljardit eurot Peter Vesterbacka Helsingi-Tallinna tunnelisse.

Hiinal on Eesti mastaape arvestades piiramatul hulgal raha ja huvi maailmas mõjuvõimu suurendada. Eestil on himu ehitada kiirteid, sildu ja tunneleid, aga varsti väheneb Euroopa Liidu tugifondidest rahastamine. Eesti riigi laenuvõimet on küll vähe kasutatud, kuid EL-i eelarvereeglid ei laseks seda tormakalt teha. Ei pea olema väga suur fantaasia, kujutlemaks, kuidas mõni Hiina rahastamispakkumine, mis võimaldab reeglitest mööda minna, Eesti poliitikutel silma särama lööb.

Kaitsepolitseil on õigus. Käes on aeg muutuda Hiinaga seotud küsimustes asjatundlikumaks ja valvsamaks.