JUHTKIRI | Õlitehas kui kaduva maailma jäänuk
Kui rääkida konkreetsetest pingutustest kliimamuutust pidurdada, oleme inimkonnana ikka variserid küll. Äsja lõppenud ÜRO kliimakonverentsil ei jõutud üksmeelele ei heitmete õiglases hinnastamises ega vaesemate maade toetamises.
Euroopa Liidu kliimaläbirääkimised ilmestasid jällegi konsensuspoliitika karisid. Kangekaelselt enda kivisöesektorit kaitsnud Poola suutis väärata ülejäänute soovi kirjutada ametlikuks eesmärgiks muuta liit 2050. aastaks süsinikuneutraalseks. See tähendab, et esialgu ei saa Euroopa ühise raha jaotamist seada sõltuvusse sellest, mil määral aidatakse kaasa kliimamuutuse pidurdamisele. Seetõttu ei teki solidaarsusfonde haavatavamate piirkondade ülemineku leevendamiseks.
Küllap mingi lahendus siiski leitakse. Ent oleks silmakirjalik näha pindu Poola, aga mitte palki enda silmis. Eesti on sõnades pühendunud CO2 õhku paiskamise vähendamisele, kuid valitsus kaalub endiselt põlevkivi rafineerimistehase rajamiseks 600 miljoni euro kulutamist.
Põlevkivist õli tegemine lükkaks üksnes edasi hetke, kui peame fossiilkütustele selja pöörama. Ühtlasi oleks see silmakirjalik meie partnerite vastu.
Maksumaksja abiga õlitehast ehitada oleks vale mitmel põhjusel.
See seoks Eesti tugevamalt põlevkivisektori külge, ehkki on aeg võtta suund fossiilkütustest loobumisele. Kallid investeeringud (nagu ka Auvere elektrijaam) muudavad ainult raskemaks öelda, et põlevkivist energia tootmine peab jääma minevikku.
See oleks kahepalgeline, sest tegelikult kantaks Eesti tekitatud CO2 heitkogus lihtsalt teiste tarbijate õlule. Maa atmosfääri selline „loominguline raamatupidamine” ei päästa.
See kahandaks uuenduslikkust. Õlitootmisele rõhumine tähendab, et põlevkivis peituvate väärtuste maksimaalseks ärakasutamiseks jäävad teised uurimissuunad paratamatult tagaplaanile.
See oleks ka majanduslikult riskantne, sest nagu kütuse maailmaturuhinna tormilained on viimastel aastatel näidanud, võib kütusetootmine kergesti kahjumisse langeda.
Lühemas perspektiivis on valitsusele muidugi sisepoliitiliselt mugav näidata, et põlevkivisektori probleemiga „tegeldakse”. Kui Eesti oleks oma partnerite vastu aus, tegeleksime millegi muuga. Miks mitte uurida sama raha eest hoopis CO2 sidumise võimalusi? Näiteks Tallinna tehnikaülikooli teadlastel oleks pakkuda nii mõnigi hea idee.
