Eriolukorra lõpetamise tingimuseks ei saa seada seda, et viirus on täielikult kadunud. Seda ei juhtu niipea või ei juhtugi ja vaktsiin on ka alles aasta-kahe kaugusel. Nii kaua pole võimalik praeguste piirangutega elada, tegemata ühiskonnale suuremat kahju, kui koroonaviirus eales teeks. Näiteks Nobeli majanduspreemia laureaat Michael Spence hindab Itaalia ja Hispaania moodi piirangute jätkusuutlikkuse piiriks neli kuni kuus nädalat.

Kui seatud eesmärgid on kõigile teada ja mõistetavad, on inimestel kergem kenade kevadilmade ajal piiranguid täita.

Mõistlikult kõlavad rühma USA teadlaste pakutud teetähised piirangute järkjärgulise leevendamise alustamiseks. Esiteks: uute haigestumiste arv on vähemalt kaks nädalat vähenenud. Teiseks: haiglad suudavad kõik hospitaliseerimist vajavad patsiendid erakorraliste pingutusteta vastu võtta. Kolmandaks: suudetakse testida kõiki COVID-19 sümptomitega patsiente. Neljandaks: suudetakse jälgida kõiki kinnitatud diagnoosiga haigeid ja nende kontakte.

Esimese kolme teetähiseni jõudmiseks ei pea tegema midagi eriskummalist. Tavalise inimese panusest rääkides: vähe lähikontakte, palju kätepesu, rahvarohkes kohas maski kandmine. Neljanda teetähise saavutamine võib nõuda uudseid lähenemisi. Selleks et vähendada viiruse uuesti kontrolli alt väljumise riski, peaks olema võime kindlaid viiruskandjaid jälgida parem kui praegu – nii võime kontakte kindlaks teha kui ka karantiinis püsimist tagada. Aasia riigid, eriti Hiina, on selle võime parandamiseks kõhklematult kasutanud moodsaid jälgimistehnoloogiaid.

Igatahes ootame riigilt kiiret eriolukorrast väljumise kava ja konkreetseid teetähiseid, mida iga Eesti elanik saab järgida. Siis on inimestel kergem kenade kevadilmade ajal piiranguid täita.