Hugo Osula Foto: Tiit Blaat

Teadke, täiskasvanud (kommerts)bussi- ja rongisõitjad, et kaudselt maksate te koos kinni ka oma ja võõraste koolieelses eas laste ning puudega inimeste sõidupiletid. Eks kõik tasuta teenused maksabki keegi kaudselt kinni. Enamasti maksumaksja, kuid selle sotsiaalteenuse rahastamise on riik millegipärast seadnud üksnes bussisõitjate kohustuseks.

Kui piirduda ainult ühistranspordiseaduse lugemisega, siis saame teada, et hüvitist nõudvatel Hugo Osula bussifirmadel sellele õigust pole, nagu majandusminister Taavi Aas talle vastaski. „Nimetatud kategooriate sõitjate tasuta vedu vedajale ei hüvitata,” seisab seaduses.

Aga miks? 2014. aastal eelnõu seletuskirjas esitatud põhjendus küll ei veena, et nii peakski olema. Seal öeldakse otsesõnu, et ettevõtja peab lükkama tasuta sõitjate vedamise kulu piletiga sõitjate kanda. Ja kui ta seda ei suuda või ei taha, siis ei käsi tal keegi selles äris tegutseda. Kuna tasuta sõitjate osakaal ei olevat suur, ei olevat liiga suur ka ettevõtlusvabaduse riive.

Osula teeb õigesti, kui läheb riigilt kohtu kaudu hüvitist nõudma. Kohustusel pakkuda ettevõtja arvel tasuta sõitu on nõrk põhjendus.

Osulal on asjast teine arvamus ja arvud ütlevad, et põhjusega. Nii 2017. kui ka 2018. aastal kulus tema bussifirmadel kõnealusele soodustusele üle poole miljoni euro, mis võrdub umbes 1%-ga sõitjateveo käibest ja 40%-ga mullusest kasumist. Jätame iga lugeja enda otsustada, kas selline koormus on ettevõtjale liiga raske või mitte, ja juhime tähelepanu asjaolule, et kui sellist lahendust õiglaseks pidada, võiks riik sama sotsiaalkulude rahastamise viisi kasutada paljudel teistelgi elualadel. Näiteks kohustada restorani- ja puhvetipidajaid andma koolieelikutele tasuta süüa – keevitagu see kulu täiskasvanud sööjate arvele otsa või pangu oma söögikoht kinni! Läänemere ristlusreiside Rootsi lauda, muide, lastaksegi kuni kuueaastased tasuta, aga see on siiski hoopis teistsugune äri kui bussindus jpm, kus on palju keerulisem sellist kulu muude teenuste kasumi arvel katta.

Lühidalt, eelnõus esitatud põhjendus on ilmne häma, tegelik põhjus on riigi soov raha kokku hoida. Nüüd, kus riigil jätkub raha maakonnaliinidel tasuta sõitu rahastada, mis teeb kommertsliinide elus hoidmise veelgi raskemaks, on vaidlusalune koormis muutunud veel ebaõiglasemaks. Juba 2013. aastal ütles õiguskantsler, et seadus peaks sätestama, kuidas ettevõtja saab taotleda ülemääraste kulude hüvitamist. Osula teeb õigesti, kui läheb riigilt kohtu kaudu hüvitist nõudma.