Kurbusest hoolimata on mõlemal pool La Manche’i väina tunda kergendust. 2016. aasta referendumist saadik on kogu Euroopa pidanud tegelema brittide sisepoliitikaga, mõnikord käsi ringutades, siis jälle pead vangutades. Homsest alates jäävad brittide alamkoja värvikad debatid jälle ainult poliitgurmaanide pärusmaaks ega mõjuta meid enam oluliselt.

Ennekõike on oluline head kriisi mitte raisku lasta. Brexiti hääletus oli šokk, mis tõi päevavalgele palju sellist, mida kodanikud ühendusele ette heidavad – küll bürokraatiat, küll demokraatia defitsiiti. Ei vastuta ju meie elus olulisi otsuseid langetavad Brüsseli ametnikud otseselt valijate ees. Populistidel on neid kerge rünnata ja ega otse valitud europarlament tundu ka väga „rahva häälena” (ehkki ta mõju aina suureneb). Peale selle tundus paljudele, et 2015. aasta migratsioonikriisi ajal jättis ühendus nad kaitseta.

Vähemalt diagnoos on üsna selge. Suurbritannia lahkumine annab suurepärase võimaluse alustada ravikuuri.

Euroopa Liidule on läbi ajaloo edu toonud ja tema mõjukust suurendanud kaks suunda: laienemine ja sügavam integratsioon. Esimese jahmatuse peale kiirustasid kohkunud poliitikud mõlemale pidurit tõmbama, ent nüüd on aeg toimivad asjad uuesti käsile võtta.

Balkanil ootab Põhja-Makedoonia ühinemiskõneluste algust. Seesmiselt on vaat et kõige olulisem pingutada ühisturu päriselt toimima saamise nimel, et tööjõu ja teenuste vaba liikumise teelt kaoks müriaad varjatud piiranguid. Eelmine, Jean-Claude Junckeri komisjon vähendas juba märgatavalt ette pandud üleeuroopaliste eeskirjade mahtu – seda tuleks jätkata. Ja kui välispiirid ka veel paremini kontrolli alla saadaks, tunneks keskmine eurooplane end juba märksa õnnelikumana. Tegutsema peab nii, et see tegutsemisena ka näiks.

Võimalus midagi korda saata on suur. Brexit pani inimesi ka mõtlema, mis neil kaotada on. Ühenduse toetus pole ajaloos kunagi olnud nii suur.