Foto: Ago Tammik / Rauno Volmar

Eraldi võttes on see hea uudis, et Kert Kingo otsustas eile õhtul väliskaubandus- ja IT-ministri ametist tagasi astuda. Mida päev edasi, seda karikatuursemaks tema kui minister ju muutus.

Kingo tegevus, õigemini tegevusetus oma tööülesandeid täites hakkas aegamisi Eesti riigile ja majandusele juba otsest kahju tekitama. Tänasest lehest saate näiteks lugeda, et Kingol ei pruukinud mõned kohtumised ja esinemised ära jääda sellepärast, et tema ei leidnud nendeks aega, vaid hoopis kutsuja võttis kutse tagasi. Nii või teisiti ei ava Kingo-taoline minister Eesti olulistele majandusharudele maailmas uksi, nagu ta peaks tegema. Vormiliselt astus Kingo tagasi oma nõunikuafääri asjus keerutamise ja valetamise tõttu, aga ta ei olnud selle ameti jaoks ka muidu pädev.

Laiemas kontekstis on Kingo tagasiastumisel paraku ka olulisi kõrvalmõjusid.

Esiteks tõi eilne päev uudise, et justiitsminister Raivo Aeg on EKRE survel otsustanud loobuda Lavly Perlingu teiseks ametiajaks peaprokuröri kohale esitamisest. Kui see on vahetuskaup Kingo tagasiastumise eest, siis tegid Perlingut seni toetanud Isamaa ja Keskerakond küll kehva tehingu. Perlingu ja Kingo pädevust ei saa ju võrreldagi. Nagu öeldud, peaks Kingo ministriametist kaduma mingi poliitilise vahetuskaubata. See, et ta ei saa riigile rohkem häbi teha, on pikemas perspektiivis isegi EKRE huvides. Perling seevastu on enamiku inimeste arvates peaprokuröri tööga hästi hakkama saanud.

Loodame, et Keskerakond ja Isamaa ei lase EKRE-l endale vähemalt uue peaprokuröri kandidaadi küsimuses pähe istuda. Elu on näidanud, et EKRE pink on erialast pädevust nõudvate ametikohtade täitmiseks lühike ja eelistused parimal juhul küsitavad.

EKRE lühike pink ei lase täit rõõmu tunda isegi Kingo tagasiastumisest, sest nüüd on päevakorras küsimus: kes saab uueks ministriks või millist vangerdust EKRE valitsuses ministrikohtade võrdse arvu säilitamiseks nõuab? Kui meenutada tõsiasja, et koalitsioonilepe sisaldab lubadust seada valitsuse poliitiliseks prioriteediks riigireform, oleks saalomonlik otsus vähendada ministrite arvu kolme võrra. Siis ei peaks EKRE hakkama ennast vaevama uue väliskaubandus- ja IT-ministri otsimisega ning hulk maksumaksja raha hoitaks samuti kokku.