Foto: Ilmar Saabas

Küllap pani president Toomas Hendrik Ilveselt saadud külm dušš paljudel eestimaalastel kõhu alt kripeldama. Meie riigikaitse kõrgeim juht sõnas Briti väljaandele Sunday Telegraph, et Eesti tõenäoliseim vastane Venemaa „saab ühele poole” nelja tunniga, samal ajal kui NATO „kiirreageerijatel” võib minna aega kuni viis päeva. Ehk siis: lootusetu!

Kas tõesti oleme kõik need aastad panustanud SKT-st umbes 2% riigikaitsesse üksnes selleks, et neli tundi vastu pidada? Kaitseväelased võiksid end vähemalt solvatuna tunda. Mis sellest, et oleme ka hullemaid võrdlusi kuulnud. Näiteks ajakirja The Economist kolumnist Edward Lucas kirjutas poole aasta eest, et venelased jõuaksid Baltikumi rannikule juba kolme tunniga.

Võib ainult ette kujutada, millise heameelega loeti Ilvese sõnu seal, kus Venemaa naabrite vaimu murdmist peetakse omaette strateegiliseks eesmärgiks.

President Ilves näib pidavat mingeid enda valitud sõdu. Turvalisus sellest ei suurene.

Loodetavasti on õigus valitsuse psühholoogilise kaitse nõunikul Ilmar Raagil, kelle hinnangul tõlgendati Ilvese sõnu valesti: president olla rääkinud pigem ettehoiatusajast, mille jooksul jõuavad vastase üksused piirile. Võib ka mõista riigipea eesmärki mõjutada just Briti publikut. Võib-olla ongi Eesti kodanike seas korraks paanika külvamine selleks täiesti aktsepteeritav hind.

Kuid president Ilves näib pidavat mingeid enda valitud sõdu. Kelle huvides ja mis motiividel ta tegutseb, kui solvab Kreekat ja Ungarit (jälle valesti mõistetud, väidab presidendi kantselei)? Kes on andnud talle volitused edendada Euroopas üht kõige konfrontatiivsemat Kremli-vastast poliitikat? Miks peame pidevalt kuulma presidendi öeldu tõttu selgitusi stiilis „president mõtles tegelikult teisiti” – nagu Kadrioru eelmise peremehe Arnold Rüütli puhul?

Nagu märkis välispoliitika ekspert Ahto Lobjakas, on välispoliitika juhtimine läinud Eestis vastukaalude puudumise tõttu sisuliselt presidendi kätte. Erinevalt välismeediast ei kipu president Eesti inimestele oma soolosid selgitama. Eesti Päevaleht sai Ilveselt viimati intervjuu eelmise aasta 26. märtsil. Ükski vahepealne taotlus pole vilja kandnud.

Tundest, et president mängib üle meie peade meie saatusega, ei suurene kuidagi ei turvalisustunne ega reaalne julgeolek. Härra president, rääkige ka oma inimestega – ja mitte ainult turvalisest kõnepuldist! Saaksime ehk kah teada, kuhu meid kisute või mille eest kaitsete.