Juhtkiri: Püherdavad mõnuga mudas
Ei valinud nad vastulöögiks teist relva seegi kord, kui erakondade rahastamise järelevalve komisjon (ERJK) tegi Tallinna linnajuhtidele ettekirjutuse tagastada linnale üle 100 000 euro ja esitas arvatava seadusrikkumise tõttu avalduse ka prokuratuurile. Peale selle anti „vaenlaste” pihta „peegel on kõver” tüüpi pauk – ERJK sekkuvat oma tegevusega omavalitsuste autonoomiasse ja püüdvat kahjustada Tallinna linna mainet.
Reformierakondlane Urmas Kruuse, kes ERJK-lt samuti ettekirjutuse sai, valis teise tee: lubas MTÜ-le TriSmile, kelle triatlonireklaamis ta mullu poseeris, plakati kinni maksta. Pole oluline, kas see oli halva mängu juures hea näo tegemine või siiras kahetsus, aga kindlasti on tegu võrreldamatult viisakama käitumisega kui Keskerakonna kraaklemine.
Savisaarel ja tema kaaslastel oleks sama teed minna kulukam kui Kruusel, sest nende reklaamid maksid rohkem. Aga ilmselt pole see peamine põhjus, miks Keskerakond vasturünnaku valis. Tallinna linnajuhtide käitumisest kumab pidevalt läbi, et nad ei teegi enam linna ja Keskerakonna rahaasjadel vahet.
Keskerakonna esitatud vastunimekirjas on kümme Reformierakonna ja IRL-i tegu, mida võib pidada riigi raha eest tehtud parteipropagandaks. Huvitav, kas vastulöögi tegijatele ei tulnud kordagi pähe, kui lihtne on sellele vastata veelgi pikema nimekirjaga Keskerakonna kroonilisest linnameedia kuritarvitamisest?
Eesti poliitilist kultuuri parandav viis ERJK süüdistustele vastamiseks (kui Keskerakond tõesti usub, et neile tehakse liiga) oleks rahulikult kohut käia. Ilma katseteta protsessi venitada ja keskendudes sisulistele küsimustele. Eriti hea, kui vaidlus läheks kolmanda kohtuastmeni välja ja saaks lõpplahenduse riigikohtus. Siis oleks tulevastel kampaaniameistritel praegusest selgem, kust läheb lubatu ja lubamatu piir.
Kahjuks näitab Keskerakonna senine reaktsioon, et neid selgus ja valimiskampaaniate kultuuri parandamine ei huvita. Keskerakonna juhid püherdavad suurima heameelega mudas edasi. Tallinna linnajuhid eesotsas Savisaarega ei saa ise enam arugi, et on räpased. Nende jaoks on see normaalsus.
