Kuna Danske lugu on muutunud poliitilise võitluse osaks, läheb Eesti rahapesuvastast tegevust suunama määratud poliitikutel eesotsas Martin Helmega palju auru just nimelt sellele. 2010-ndate esimesel poolel Danskes ja Swedbankis toimunud rahapesu menetlused tuleb muidugi lõpuni menetleda, selgitada välja tõde. Aga ei tohi Danskesse ehk minevikku ka liiga kinni jääda, sest rahapesu toimub maailmas edasi ja areneb.

Rahapesu toimub maailmas edasi ja areneb. Rahapesust sisepoliitilise võitluse tegemise asemel on vaja arendada selle tõkestamist.

Traditsioonilise panganduse kõrvale on tulnud rahapesuks sobiva olemusega virtuaalvääringute äri, mille ajajatest ebaproportsionaalselt suur osa on ennast sisse seadnud Eesti õigussüsteemi, kuigi nad on välisriikide kodanikud. Pankadevahelised maksed on hakanud suures osas toimuma reaalajas, mis teeb maksete seire keerulisemaks. Rahvusvaheliste sanktsioonide aluste isikute hulk muudkui kasvab, suurendades ohtu rahapesu tõkestamise nõuete vastu tahtmatult eksida.

Nende suundumustega sammu pidamiseks pole Eestil muud mõistlikku võimalust kui rahapesu tõkestamise tehnoloogiaid arendada. See, mille Eesti pangad pärast Danske ja Swedbanki skandaali esimese ehmatusega võtsid, on ummiktee. Päris sohu viib see tee, kuhu pööras rahandusminister, kui ta reageeris juhtunule isiklikult sekkudes mõnesse juhumisse („Rahapesus kahtlustatav Ukraina oligarh sai tuge Martin Helme nõunikult”, EPL 23.9).

Lahendus seisneb hoopis kiires andmevahetuses nii riikide kui ka pankade vahel, registritest ja mujalt kogutud massiandmete analüüsis, et leida rahapesule viitavaid mustreid. Rahapesu andmebüroo (RAB) viimisest rahandusministeeriumi allasutuseks, nagu juhtub uuest aastast, on abi, kui rahapesuteemat ei muudeta poliitiliseks malakaks, vaid antakse RAB-le nii lisaraha kui ka -töötajaid rahapesutõrje uuele tasemele viimiseks.