Pärast eilset leppimist sammub praegune koalitsioon, peameestel võidukad näod ees, edasi. Lühidalt öeldes lubasid koalitsioonipartnerid oma eilses ühisavalduses, et tunnustavad Eesti põhiseaduse 12. paragrahvi, mis sätestab, et kedagi ei tohi diskrimineerida, ning keelab vihkamise ja vägivalla õhutamise. Muidugi on tore, et valitsus põhiseadust tunnustab, aga see peaks olema iseenesestmõistetav, mitte vaidlusküsimus, mille klaarimisele kulutasid koalitsiooni juhtivad pead suure osa viimasest viiest päevast. Samal ajal ootab kümnete pakiliste küsimuste lahendamine valitsuse otsuseid.

Usume, et peale soovi peaministri ametinimetust säilitada püüdleb Jüri Ratas siiski ka ühiskonnas ühisosa leidmise poole. Kui see peaks tal õnnestuma, võib teda hakata riigimeheks nimetama.

Positiivne on see, et valitsuskriisi tulemusel otsustati abielureferendum korraldada kohalikest valimistest erineval ajal.

Positiivne on, et valitsuskriisi tulemusel otsustati abielureferendum korraldada kohalike omavalitsuste valimistest erineval ajal. Ent kas ei kujunda EKRE sellest ikkagi järjekordset ühiskonna lõhestamise kampaaniat? Oma vigade tunnistamisest ja vabanduse palumisest on Helmed selles kriisis kõrvale põigelnud. Martin Helme lubadus pidada edaspidi tsiviliseeritud diskussiooni ei maksa palju. Tema miimikast õhkus eile võidurõõmu, mitte arusaamist, kahetsusest rääkimata. Isegi kui ta ise püüab mõnda aega viisakaks jääda, on tal raske vaos hoida oma homovaenulikke poolehoidjaid.

Arvestades seda, et SDE on lubanud algatada valitsuse umbusaldushääletuse, kui koalitsioon esitab abielureferendumi korraldamise eelnõu, ei saa seekordsele valitsuskriisile veel päris punkti panna. Kuu aja eest toimunud Martin Helme umbusaldushääletusel jäi juba kolm koalitsioonisaadikut erapooletuks, seekordne kriis on olnud mitu kraadi kangem. Teisalt pole Kaja Kallas selles ega eelmistes samasugustes olukordades osanud Reformierakonna kaarte edukalt välja mängida.