Juhtkiri: Sanktsioonide ja nafta abiga

Möödunud nädalal toimunud naftat eksportivate riikide organisatsiooni OPEC-i tippkohtumine lõppes sellega, et 40% maailma naftatoodangust kontrolliv kartell otsustas tootmist mitte vähendada, ehkki toornafta barrelihind on viimase kolme kuuga kukkunud 100 dollarilt 70 dollarile.

Peale kartellisisese usaldamatuse mõjutas OPEC-i otsust see, et paljude üllatuseks ei olnud organisatsiooni mittekuuluv Venemaa tootmise vähendamisega ühinemisest huvitatud. Ometi oleks Venemaal oma riigieelarve tasakaalustamiseks vaja rohkem kui 100-dollarilist hinda.

Venemaa söakuse taga võib olla lootus, et nafta hinna suur langus teeb haiget neile, kes hinnalanguses osaliselt süüdi on – USA kildanafta ja -gaasi tootjad. Neile (nagu ka meie põlevkiviõli tootmisele) puhus ju elu sisse see, et viimased 15 aastat nafta hind enamasti tõusis.

Kumb peab mullusest poole madalama nafta hinnaga kauem vastu, kas USA kildanaftatootjad või Venemaa? Venemaa ootused pole päris alusetud, aga ikkagi on eelis pigem USA tootjatel. Esiteks on paljud neist ennast nafta hinna languse vastu mõneks ajaks kindlustanud. Teiseks ei ole USA majandus neist nii katastroofiliselt sõltuv kui Venemaa. Venemaa viimasele pankrotile – 1998. aastal madala nafta hinna tõttu – järgnenud aja jooksul on USA (ja Euroopa) majanduses sündinud palju uut, aga Venemaa sõltub ikka kõvasti naftatuludest. Praegused majandussanktsioonid kahjustavad küll nii lääne kui ka Venemaa majandust, aga koosmõjus madalate nafta hindadega jääb suuremaks kannatajaks ikka Venemaa.

Kahjuks ei pruugi see kiiresti kätte tuua päeva, mil lääne ja Venemaa suhted paranevad. Alles äsja ütles ju uue külma sõja peainitsiaator Vladimir Putin, et võib üles astuda veel 2018. aasta presidendivalimistelgi. Lääne ja Venemaa jahedad suhted tähendavad seda, et Venemaa süvendab vastukaaluks suhteid Hiinaga. Mis mõtet eriti vabalt lendama lastes lubab öelda, et see toob lähemale päeva, mil Eesti müür käib tinglikult võttes vastu Hiina müüri.