See silmade sära peegeldab kavandatava pensionireformi tegelikku eesmärki – saada riigi püsikulude katteks veidigi raha. Seederi „kõige parem näide” osutab hoopis tulumaksureformi puudustele ja rahatarkuse vähesusele. Inimesed ei julgenud oma maksuvaba tulu pidevalt kasutada just uue maksusüsteemi keerukuse tõttu (aga keerukas sai see paljuski seetõttu, et Isamaa tahtis tulumaksusüsteemi astmelisust peita).

See, et sõnade „krediteerisid riiki” ajal lõid Seederi silmad eriliselt särama, peegeldab hästi pensionireformi tegelikku eesmärki.

Iseenda huvidele mõeldes oleks maksumaksjal mõistlik 500-eurone maksuvaba tulu määr iga kuu maksimaalselt ära kasutada, ent mingi summa võimaliku tulevase maksukohustuse tarbeks kõrvale panna. Või maksta vähemaks kallist tarbimislaenu ja vajaduse korral võtta maksukohustuse tähtajal uus laen – nõnda säästab vahepealses laenuintressis. Seeder ei oska üldse arvutada või on oma luulu läbisurumiseks valmis rääkima mida tahes.

Sama kehtib Isamaa peasekretäri Priit Sibula kohta, kes hiljuti Postimehes väitis, et kavandatav reform ei takista pensionifondidel teha pikaajalisi investeeringuid, sest praegugi saavad inimesed kolm korda aastas fondi vahetada. Paraku ei arvesta Sibul üldse mastaapidega. Seni on fonde vahetanud aastas u 70 000 inimest (10% liitunuid), aga nende raha ei välju süsteemist, mistõttu väljumised-sisenemised suuresti tasakaalustavad üksteist. Seda, kui palju inimesi pärast reformi teisest sambast loobub, ei tea praegu keegi, aga mõne hinnangu järgi küünib osakaal koguni 50%-ni. Isegi lahkujate palju väiksema hulga korral oleks olukord hoopis teistsugune kui praegu. Eestisse tootlike investeeringute tegemisele see hästi ei mõju. Aitäh, „rahvuslik” Isamaa.