Seega kujuneb selle valimislubaduse täitmise määr häbiväärselt väikseks, nagu on juhtunud ka paljude varasemate lubadustega. Saab muidugi väita, et seitse eurot on parem kui mitte midagi, aga kas on sellist iga hinna eest linnukese kirja saamist – me ei unustanud pensionäre! – ikka vaja? Kas seda raha ei saaks kasutada efektiivsemalt kui ühtlaseks seitsmeeuroseks lisatõusuks? Seda enam, et tänu pensioniindeksi arvutamise tagasivaatavale metoodikale kasvab keskmine pension tuleva aasta 1. aprillist niigi korralikult.

Meenutagem, et palgatõusu jätkumist vajavad hädasti õpetajad, päästjad ja teadustöötajad. Samuti seda, et paljudele eakatele ja nende omastele käib üle jõu tasuda hooldekoduarveid ning ise omastehooldajaks jäädes satuvad nad rahaliselt keerulisse seisu. Sotsiaalsetest valdkondadest, kuhu oleks raha juurde vaja, puudust ei ole. Seetõttu oleks aastal, kus riigieelarve tulupoolt on raske täis saada, eriti vajalik kaaluda alternatiive, et mõista, kus teeks lisaeuro kõige enam head.

Aastal, kus riigieelarve tulupoolt on raske täis saada, on eriti vajalik kaaluda alternatiive, et mõista, kus teeks lisaeuro kõige enam head.

Aga alternatiive Keskerakond ega valitsus analüüsinud pole, nad ainult jätkavad raha ühtlast piserdamist, mis juba niigi on Eesti riigirahanduse veidi kõikuma löönud. Miks ei võiks seitsmeeurose tõusu raha kasutada hoopis hooldekodu või koduhooldust vajavate eakate aitamiseks? Või erakorraliselt tõsta pensione ainult inimestel, kes on nii kõrges eas, et neil pole enam kuidagi võimalik tööl käies pensionile lisa teenida? Nõnda saaks kõige suuremas hädas olevate pensionäride toimetulekut tunduvalt parandada, aga ülejäänutel jääks saamata ainult seitse eurot kuus, mida neil nagunii polnud põhjust kindlalt loota ja mis nende eluolu eriti ei muudaks.