JUHTKIRI | Senjöörid tahavad valitsusest ära
Joe Bidenist võiks saada Eestile meeldiv Ameerika Ühendriikide president. Meeldivam kui Donald Trump, kes on oma säutsudes tihtipeale seadnud kahtluse alla meie julgeoleku nurgakivi NATO. Praktilistes tegudes USA küll ei hüljanud Trumpi valitsemisajal Baltimaid, kuid tema tehingupõhine poliitikastiil ning sümpaatia Vladimir Putini ja Kim Jong-uni suguste autokraatlike valitsejate vastu tegi tuleviku ebakindlamaks, kui see võiks olla.
Biden seevastu on olnud NATO idasuunalise laienemise suur pooldaja ja toetaja, kes mõistab, et liitlassuhete tugevusest oleneb ka Ameerika Ühendriikide julgeolek. Ta on stabiilsem, viisakam ja väärtuspõhisem juht kui Trump. Välisminister Urmas Reinsalu sõnadega: „Bideni valimistel avaldatud seisukohad ja tema varasemad positsioonid NATO laienemise ja Balti riikide kaitsmise osas vastavad kindlasti meie julgeolekuhuvidele.” Eesti kui küberkaitseteemade eestvedaja jaoks on paljutõotav seegi, et Biden on rõhutanud vajadust investeerida traditsioonilise kaitse kõrval rohkem kaitsevaldkonna uuendustesse ja tehnoloogiatesse, sealhulgas küberkaitsesse.
Riigikaitse nõukogul pole palju arutada – Eestit tema olulise liitlasega järjekindlalt tülli ajavate poliitikute koht pole valitsuses.
Üldiselt on Eesti valitsused osanud seni kõigi USA presidentidega häid suhteid hoida, nii vabariiklaste kui ka demokraatidega. See saaks vabalt jätkuda, kui koalitsioonis poleks Mart ja Martin Helmet, kes kuulutasid oma eilses raadiosaates Ühendriikide valimised võltsituks ja Bideni „närakaks”. President Kersti Kaljulaid tegi õigesti, et kutsus Helmete personaalküsimuse arutamiseks kokku riigikaitse nõukogu. Arutada pole tegelikult palju – Eestit tema olulise liitlasega järjekindlalt tülli ajavate poliitikute koht pole valitsuses. Helmed justkui katsetaksid, kui kaugele koalitsioonikaaslased lasevad neil minna, enne kui valitsusest minema lüüakse.
Aasta tagasi oli Jüri Ratas südamest solvunud, kui Kaja Kallas ütles, et peaministrina jätkamise nimel müüks Ratas Eesti esimesel võimalusel maha. Kui Ratas oleks enda vastu aus, siis möönaks ta, et toona rängalt ja ülekohtuseltki kõlanud etteheide oli prohvetlik. Kui ta jätkab Helmetega valitsusvastutuse jagamist, lükkab ta Eestit samm-sammult rahvusvahelisse isolatsiooni. Selle tagajärjel on Eesti üksi ja sõpradeta kriisides, mis teadupärast tulevad järsku.
