Valitsusliige on kirjutanud alla avaldusele, mis sisuliselt kiidab heaks Iisraeli okupatsiooni Läänekaldal, ja saatnud juudi riigile õnnitluse, mis kätkeb sama sõnumit. Samal ajal mõistab Eesti riik koos ülejäänud Euroopa Liiduga okupatsiooni hukka.
Solman väidab, et ta toetab Iisraeli siiralt ja andis allkirjad eraisikuna. Ta rõhutab, et ka ministril on õigus oma seisukohti väljendada.
Nii see on. Ent aastaid kommunikatsiooni valdkonnas töötanud Solman teab kindlasti sedagi, kui oluline on see, kuidas tema sõnumeid vastu võetakse. Ja siin läheb asi hapuks.
Pole ju saladus, et Euroopa piiri äärse väikeriigina allub meie välispoliitika paratamatult laiemale julgeolekukäsitlusele. Näiteks suhetes Venemaaga on kooskõlastamata isetegevus vaieldamatu turvarisk, mida Kreml vajaduse korral kõhklemata ära kasutab.
Välispoliitilisest kursist eriarvamusel olla on täiesti loomulik, kuid seda, kui kokkulepEestil itud seisukohtadest kõrvale kaldutakse, tuleks avalikult öelda.
Lähis-Idas on meil huvisid märksa vähem. Seda vähem on ka vajadust õõnestada valitsusliikmete tasandil Euroopa Liidu ühtset välispoliitikat, mis on üks meie julgeoleku nurgakive.
Lähis-Ida ja Iisraeli suhted oma naabritega meenutavad niikuinii miinivälja. Eesti viimase aja käitumine mõjub seal piirkonnas segadust tekitavalt. Meenutagem või jaanuari, kui keegi Eesti juhtidest ei leidnud võimalust osaleda Jeruusalemmas Auschwitzi koonduslaagri vabastamise 75. aastapäeval. Toona me holokausti ohvreid ei mälestanud, kuid Iisraeli vastuolulist poliitikat toetab Eesti minister nüüd küll.
Usaldusväärse riigi kuvandi jaoks peaks meie välispoliitikas olema rohkem järjekindlust. Vähemalt ei annaks me siis ise laskemoona neile, kes soovivad Euroopa liitlasi lõhestada. See kehtib ühtmoodi nii Tel Avivi kui ka Moskvaga suheldes.
Kui minister tahab kasutada oma õigust isiklikku arvamust avaldada, võiks ta Eesti välispoliitikaga vastuollu minnes teha seda vähemalt avalikult. Anda allkiri, teha ka kodumaa jaoks poliitiline avaldus, et senist suunda tuleks muuta. Miks mitte, tabuteemasid ju pole. Ent selline käitumine, kus saame kummalistest allkirjadest teada justkui muuseas, mõjub otsekui selja tagant vaiba jalge alt tõmbamine. Ka meie liitlastele.
