Niisiis, kas paari aasta eest suureks teemaks tõusnud toidurassismi – rahvusvahelised toidutootjad müüvad Ida-Euroopas kehvema koostisega toitu kui Lääne-Euroopas – polegi olemas? Jah, nii karmi sõna kui „toidurassism“ pole ilmselt tõesti põhjust kasutada. See aga ei tähenda, et Euroopa Liidus toidu märgistamise ja turustamisega kõik korras oleks, kuigi just nii tõttas Euroopa toiduainetööstuse liitude ühendus seda uuringut tõlgendama. Tegelikult ei saa Euroopa tarbijad praegu toitu ostes olla kindlad, et nad ostavad seda, mida näevad.

Piiratud ulatusega uuring, mis ka tegijate endi sõnul „ei esinda EL-i turul olevate toiduainete tohutut mitmekesisust“, näitas ju, et ligi kolmandikul juhtudel ei saa tarbija teises liikmesriigis tuttava pakendiga toitu ostes päris seda, mida ta arvab ostvat – sisu on vähesel määral või vahel ka palju erinev. Segadust tekitavaks võib tegelikult pidada ka neid rohkem kui veerandit juhtumeid, kus nii pakend kui ka koostisosad on küll erinevad, kuid toodet müüakse sama brändinime all.

Praktikale, et sama nime all ja identses pakendis müüakse EL-i eri riikides erineva koostisega tooteid, tuleb teha lõpp.

Tootjatel on sellisele segadusele mitmesuguseid põhjendusi: piirkonniti erinevad maitse-eelistused, riikide erinevad toidukoostise nõuded jmt. Ent kui toidutootjad suudavad tootmisliine seadistada nii, et eri turgudele mõeldud toodete koostis mõnevõrra erineb, siis ei tohiks neil üle jõu käia pakendi kujundamine nii, et tarbija saaks aru, mis on prantslaste maitsele vastav veisepuljong, mis Läti oludele sobivaks timmitud hommikusöögihelbed jne.

Eelmainitud uuring puudutab bränditud toiduaineid müüvaid suurfirmasid, kuid toidupettusest rääkides ei saa piirduda üksnes nende kritiseerimisega. Eesti maasikate pähe müüdavad Poola maasikad, Eesti õunte nime all turustatavad teadmata päritolu õunad, ökomee pähe müüdud tavaline mesi ... Kui toidu koostis on teile oluline, tasub tähelepanelik olla nii hüpermarketis kui ka turul, nii rahvusvahelise kui ka kohaliku toidu puhul. Päris lõpuni ei suuda ükski riiklik instants lahendada probleemi, et osa tootjaid püüab oma turustatavat toitu teenimatult kasulikuks-tervislikuks rääkida.