Juhtkiri: Soome ja Eesti, Putiniga ja Putinita
Kujutlegem, et 1. juulil oleks Haapsalus Tšaikovski festivalil ooperit „Jolanta” kuulanud-vaadanud meie president Kersti Kaljulaid koos Venemaa presidendi Vladimir Putiniga. Nii nagu eelseisval neljapäeval kuulavad-vaatavad seda etendust Savonlinna ooperifestivalil – küll Moskva Suure Teatri, mitte Novaja Opera esituses – Putin ja Soome president Sauli Niinistö.
Isegi ette kujutada on seda raske, sest Eesti ja Venemaa tipp-poliitikud on viimasel veerandsajal aastal kohtunud haruharva – selline kohtumine oleks tõeliselt erakordne ja vallandaks ägedaid spekulatsioone jututeemade kohta. Niinistö kohtumine Putiniga on seevastu peaaegu rutiinne sündmus: möödunud aastal käisid mõlemad korra teineteisel külas, tänavu teevad sama. Ja Soome meedia ei kee, kuigi Niinistö kantselei on kohtumise kohta teada andnud üksnes niipalju, et kõneaineks on „kahepoolsed suhted ja päevakajalised rahvusvahelised küsimused”.
Peale selle, et Soome ja Eesti Venemaa-poliitika (ning Venemaa Soome- ja Eesti-poliitika) ongi pikka aega väga erinev olnud, võib Putini Soome-huvi taga näha ka muud. Nimelt on Eesti NATO liige, aga Soome (veel) mitte. Seega ei ole Putinil põhjust Eestit moosida – me juba oleme NATO-s, päästa pole enam midagi. Soomes aga teeb Venemaa visalt tööd, et NATO-sse astumisega teoreetilistest aruteludest kaugemale ei jõutakski. Selle nimel on Putin leppinud isegi visiidi sidumisega Soome iseseisvuse ehk Vene impeeriumist vabanemise 100. aastapäevaga. Niinistö ei taha Soomet NATO-sse sokutada, kuid tema ajal on Soome ennast lääne struktuuridega – sealhulgas kaitsestruktuuridega – sügavamalt lõiminud. Niinistö ametiaeg saab täis tuleval aastal, aga ta kandideerib presidendi ametisse ka teiseks ametiajaks.
Kena ju oleks, kui ka Eesti suhted Venemaaga oleksid nii tasakaalukad, et riigijuhid saavad suurt furoori tekitamata paar korda aastas kohtuda. Kitsalt Eesti-Vene suhetest rääkides on praegu pall igatahes Venemaa käes, sest välisministrite 2014. aastal allkirjastatud piirileping on riigikogus esimese lugemise läbinud, aga riigiduuma ei ole leidnud aega samaga vastata.
