Küll oleks tore, kui asi olekski nii ja meie lugupeetud tehnikaülikool – vabandust, Aaviksoo eelistuse järgi TalTech – oleks Nurkse instituudi rahaasjade puhul puhtam kui Edgar Savisaare prillikivi. Paraku on tehnikaülikool kõnealust pressinõukogu otsust kõvasti enda kasuks üle tõlgendanud. Tegelikult puudutas ajalehte tauniv otsus üksnes TTÜ teaduri Ralf-Martin Soe kaebust, et teda on ebaõigelt näidatud kui petuskeemist teadlikku kasusaajat, kes on ilmaasjata palka saanud ja üritanud seda varjata. Pressinõukogu leidis, et Postimees ei käsitlenud Soe töölepingujärgset tegevust faktitäpselt.

TTÜ rektorina kompab Aaviksoo nüüd piire, kui palju saab lihtlabast skeemitamist ja rehepapitamist suureks juhtimistarkuseks võõbata.

Kuidas jõuda sellisest otsusest järelduseni, et kõik TTÜ Nurkse instituudi rahaasjade kohta esitatud süüdistused on ümber lükatud? See on lihtne: lähtudes Aaviksoo doktriinist, kuidas juht peab tõega ümber käima. „Nii nagu identiteet, ei saa ka tahe kuidagi sündida faktilisest teadmisest ja tõest, vaid unistustest ja väärtustest,” kirjutas Aaviksoo kahe aasta eest Äripäevas. „Ärgem laskem end heidutada neist, kes oma rumalusest või manipuleeritavusest meid ja meie lugu pidevalt küsimärgi alla seavad.” Juba aastaid varem, kaitseministrina propageeris Aaviksoo käsitlust, et kõigil organisatsioonidel on õigus informatsioonilisele enesemääramisele ehk saladustele ja valedele.

Mingil määral võib see nii ollagi, aga TTÜ rektorina kompab ta nüüd küll piire, kui palju saab lihtlabast skeemitamist ja rehepapitamist suureks juhtimistarkuseks võõbata.