Seisin päikeselisel keskturul. Mu ees letil oli neli tomatikuhilat. Kõik need tomatid olid kasvatatud Eestis.
Ma ei söö talvel tomatit, sest see ei maitse ega lõhna nagu „päris“. Aga suvel, olin sinisilmselt uskunud, saab Eestis ikka õiget tomatit.
„Ah, mis te räägite,“ ütles müüja. „Majandid ei kasvata Eestis enam tomatit mulla peal, kõik kasutavad vesilahuseid.“ Neljast tema müüdavast tomatist vaid üks oli kasvanud mullal. „See on kahe Pärnu mehe kasvatatud, aga varsti jätavad nemadki järgi,“ rehmas müüja käega. Ülejäänud kolm olid kasvanud toitelahusel – ühendatud kasvuhoones torustikuga, kus voolab vesi ja toiteained. Nagu inimesed, kes on haiglas tilguti all kunstlikul toitmisel.
Helistasin kolmele Eesti suuremale tootjale. Kõigepealt Intsu tallu, kes reklaamib, et ei kasuta taimekaitsevahendeid: ei tee kahjuri- ega mädanikutõrjet ega kasuta säilitusaineid. Kuid nende tomatid ei kasva mullal, vaid vesilahusel. Eesti suurim tomatikasvataja Sagro kasvatab kolmandiku tomateid kasvuturbal, ülejäänu vesilahusel. Kivivilla ja toitelahuseid kasutab ka Võiste aiand.
Vesilahusel oleval kasvuhoonetomatil on ideaalsed tingimused: toitaineid on täpselt parasjagu, temperatuur on ideaalne, veepuudust pole. Kuid Maaülikooli professori Ülo Niinemetsa sõnul on just väike stress – ajutine toitainete nappus või veepuudus – see, mis paneb taime tootma antioksüdante, mis on inimesele kasulikud, aidates näiteks vähki ennetada. Mulla peal ja õues kasvavatel taimedel on stressi rohkem. Ja seetõttu on nad kasulikumad.
Jah, veel olulisem kui see, kas taim on kasvanud mullal või lahuses, on küsimus sellest, kas on kasutatud kaitsevahendeid. Vesilahus on väetis. Aga kaitsevahendid on mürk. Just seepärast eelistan ka edaspidi Eesti tomateid: analüüside järgi on neil vähem mürkide jääke.
Saan aru, et Eesti tomatikasvatajatel on raske: ketid ei võta väiketootjaid jutule; kui keegi ka tahaks kasvatada tomateid mullal, siis sõnnikut pole saada, kuna suurfarmide läga ei sobi; eksporditoetustega suruvad neid kõrvale Hollandi ja Soome tootjad. Kuid ometi ei mõista ma: miks saan supermarketis valida 20 sordi kartulikrõpsude ning liblikate ja lilleõitega tualettpaberi vahel, aga mitte valida tomateid, mis oleksid kasvanud mullal ja mürkideta?
