Obamal polnud küll soovitud vastust kahesajale Baltimaade arvamusliidrile, kes palusid tal aidata kaasa püsivate NATO baaside siia piirkonda rajamisele, kuid USA president lubas tugevdada siin roteeruvaid maa- ja õhuüksusi. Ning mis peamine: ta tõotas kogu maailma kuuldes, et kui vaja, siis vähemalt Ameerika Ühendriigid saadavad oma väed Eestit kaitsma.

Võib õigustatult kahtluse alla seada, kas NATO aluslepingu artikkel viis peab ehtsale kriisile vastu. USA riigipea poleks aga saanud valjema häälega korrata tõotust, mille maailma võimsaim riik on meile andnud. Ta sõitis spetsiaalselt Tallinna, et tuua see kuuldavale just siin, oma naabreid ründava Venemaa külje all. Obama jõuline sõnavõtt ja selle koht tõmbasid selge piiri: Eesti asub läänelikke väärtusi jagavas maailmas, mitte Kremli määratud postsovetlikus ruumis.

Ehkki Obama kõne paitas eestlasi, oli see suunatud ennekõike Moskvale. Tallinnas öeldud mõtetes põrkusid otsekui kaks sajandit. Esiteks minevikku vaatav suurvõim, mis igatseb saada tagasi 19. sajandi aegseid territooriume. Teiseks aga idealism, et võimalik on tulevik, mis põhineb jagatud väärtustel nagu vaba meedia ja avatud ühiskonnad. Obama kinnitas, et neid põhiväärtusi ollakse valmis kaitsma ka jõuga.

Ta ulatas sõbrakäe sellele Vene ühiskonna osale, mis ei jaga Vladimir Putini arusaamu. Vaevalt et jutt n-ö pehmetest väärtustest praegu Venemaal toimib. Küll aga peaks mõjuma tugeva kinnitusena valjuhäälne tõotus, et alad, mis asuvad Narva jõest lääne pool, on USA kaitse all.

Sõjaliselt ja majanduslikult on Eesti NATO ühe edukaima uusliikmena kindlasti usalduse pälvinud. Aga Obama rääkis veel millestki: vähemusi puudutavad eelarvamused tuleb saada välja nii südametest kui ka institutsioonidest. Jah, Ameerikal on siin omad geopoliitilised huvid, aga täiesti siiralt tullakse appi ikka sellele, kellel on samad väärtused. Eesti parim julgeolekugarantii on jätkata avatud ühiskonnana.