JUHTKIRI: Üle taluvuse piiri

See on üks suur läbikukkumiste lugu. Kõigepealt alkohol ja vanemlik läbikukkumine: isad, kes ei suuda olla isad, ja emad, kes ei oska olla emad.

Seejärel Tartumaa asenduskodu, kes peaks pakkuma viiele kasvatada toodud lapsele soojust ja turvalisust, kuid kukub samuti läbi: lapsi koheldakse viisil, mida on raske nimetada millekski muuks kui piinamiseks. Lastele pistetakse püksi nõgeseid, pekstakse, mõnitatakse, lüüakse sõrmi kapiukse vahele. Ja lõpuks ametnike – või ei, tegelikult ühiskonna läbikukkumine. Nende ema-isa hoolitsuseta laste eest vastutas ühiskond, kes ei suutnud tagada turvalisust. (Vt ka: Dannar Leitmaa „Väike tüdruk sattus õuduste kodust õuduste asenduskodusse”, 21.12 ja Kadri Ibrus „Lastekaitsesüsteem on läbi kukkunud”, 22.12).

Kõnealune lugu, mille peaosalised – kaks lapsepiinajat – on nüüdseks juba oma karistuse saanud, pakub järelemõtlemisainet vähemalt kahes küsimuses.
Esiteks tekib küsimus järelevalvesüsteemi kohta. Ühest küljest kurdetakse, et meie ühiskonnas on jälgimist ja formaliseeritud kontrolli liiga palju: ametnikud, arstid, teadlased ja õpetajad täidavad paberimägesid. Ja teisalt selgub, et kui jutt käib nii olulisest asjast nagu asendusperedes kasvavate laste füüsiline ja vaimne tervis, siis keegi ei jälgi, info ei liigu, ohumärkidele ei reageerita.
Küsimus on tegelikult veelgi laiem. Eestis räägitakse üha rohkem perevägivallast, aga enamasti mõtlevad rääkijad siin pigem meeste vägivalda naiste kallal kui vanemate vägivalda laste kallal. Kahe aasta taguse arvamusuuringu järgi toetab 47% Eesti inimesi laste füüsilist karistamist. Ehk nn musta pedagoogikat, mida ÜRO lasteorganisatsiooni UNICEF-i uuring seostab täiskasvanuikka ulatuvate pikaajaliste psüühiliste probleemidega, nagu depressioon, ärevushäire, kalduvus alkoholi kuritarvitada, süütunne, söömishäired, madal enesehinnang, hüperaktiivsus, suhteprobleemid.
On kummaline, et Eesti seadused reguleerivad selliseid pisiasju, nagu kodus kasutatavad lambipirnid või, õllepudel näpus, pargis pikniku pidamine, laste kehalist karistamist aga ei maini. On aeg laste füüsiline karistamine seadusega selgesõnaliselt keelata. Siis paneb ühiskond paika väärtushinnangud ja saadab selge signaali igale inimesele. Nii teaks sotsiaalnõunik, kes loo alguses mainitud laste väärkohtlemisest kuuldes asja tõsiselt ei võtnud, täpselt, kuidas sellesse suhtuda.