JUHTKIRI | Vägivallaga ähvardajad tuleb isoleerida

Reformierakonna esimehele Kaja Kallasele adresseeritud räiges sõnastuses tapmisähvardused näitasid täies alastuses Siegfriedi kaitsmata õlga meie kodanike turvatundes.

Poliitikute seas levib kibe iroonia, et solvata saamine olevat kirjutatud nende palgasummasse. Ilmselgelt peabki riigi elu suunata sooviv isik, olgu ta poliitik, ekspert või muu arvamusliider, arvestama teravate reageeringutega. Ent on suur vahe, kas öeldakse piltlikult „oled loll kui lauajalg” või „ma õiendan sinuga koduukse ees arved”.

Iga terve mõistusega inimene saab sellest aru. Paraku on meie keskel ka neid, kes kas ei saa või ei hooli – olgu siis vaimselt häirituid või hinges kurjategijaid. Neist lähtuvat ohtu ei tohi eirata.

Vägivallaähvardus täidab sama eesmärki mis rusikaõiguski: sundida kedagi jõuga endale kuuletuma. Poliitikuid rünnatakse ennekõike nende ühiskondliku tegevuse pärast, aga sama tõsine on ka näiteks vaimne perevägivald. Isegi kui see jääb 99% juhtumite puhul verbaalsele tasandile, on kasvõi üks tähelepanuta jäänud ja füüsiliseks arveteklaarimiseks kasvanud ähvardus liiast.

Sellepärast reageeritaksegi alati suurte jõududega ka pealtnäha naeruväärsetele pommiähvardustele. Põhimõtteliselt peab politsei eeldama, et pomm on pandud päriselt.

Ühiskond ei saa elada üksikisikute hirmu all. Ähvarduste puhul peaks alati eeldama, et oht on tõeline ja tuleb neutraliseerida.

Niisama tõsiselt tuleks võtta üksikisikutele tehtud tapmisähvardusi. Korrakaitsjad peaksid iga juhtumi puhul arvestama, et ähvarduse ohver on tõelises ohus, ja kasutama maksimaalselt oma ressursse potentsiaalse mõrtsuka tabamiseks. Mõistagi tähendab see ohtu seatud turvatundega proportsionaalset heidutust. Lihtsamini öeldes peaks iga surmasõnumi kandja arvestama, et ta peab niikaua kinniste uste taga istuma, kuni asjatundjad veenduvad tema ohutuses. Enda „käitlemise” ja tekitatud moraalse kahju kinnimaksmine seisab ees niikuinii.

Kriminoloogid armastavad korrata, et kurjategijat ei talitse niivõrd karistuse karmus, kuivõrd vahelejäämise tõenäosus. Tulebki saata selge sõnum: hüüa sa turuplatsil või kirjuta internetis, niisugustel juhtumitel ei lasta raugeda ja tehakse kurjategija tabamiseks kõik mis võimalik. Peale üldise turvatunde suurenemise väheneb nii ka võimalus, et vägivallasõnast saabki juba fataalse lõpuga tegu.