Kobin väidab, et viie lapse süüdistused on väljamõeldud. Kohtuprotsessis andis tunnistusi 16 inimest – paljuvõitu, et see võiks olla kasulaste fabritseeritud rünnak. Kohtuotsus kuulutatakse välja augustis. Seni saab igaüks ise anda sellele kurvalt vapustavale loole oma subjektiivse hinnangu. Ent üldisemas plaanis vajab vastust küsimus, mida saaks teha, et lastega töötavate inimeste ametisse sobivus või sobimatus saaks selgeks varem. Et saadaks jaole ja võetaks midagi ette varem, mitte alles siis, kui süüdistusi-väärtegusid on juba terve trobikond.

Eesti „esikasuvanema” lugu oleks võib-olla olemata, kui väikeste kohtade inimesed ei kardaks autoriteetidega vastuollu minna.

Kobina puhul mängis rolli kasulaste võtmise eest kohalikult omavalitsuselt saadav hooldusraha. Näib, et Kobin tegi selle omamoodi ärimudeliks. Ja äri puhul tekib ikka kiusatus kasumi suurendamise nimel kulusid (kõnealusel juhul siis kasulastele tehtavaid kulutusi) kokku hoida. Paraku purustas see kogu „äri” ja teeb kahju kasuperede mainele. Viimasest on eriti kahju, sest niigi on vähe neid peresid, kes oleksid valmis hoolduspereks hakkama. Ent raha ei saa valemist ka välja jätta, sest siis oleks hoolduspereks hakata tahtjaid veelgi vähem.

Kriitilisem punkt on info liikumine. Seda võib takistada tsunftivaim ja eriti just väikestes kohtades leviv kartus kogukonnas tähtsate inimestega tülli minna, sest see võib ühel või teisel viisil kätte maksta. Paraku puudutab see ka kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajaid, kes teoreetiliselt peaksid hooldusperedes olevate lastega regulaarselt vesteldes väärkohtlemisele jälile saama. Praegu Hiiumaa vallas töötavad lastekaitsjad – üks kaks aastat ja teine ühe aasta – saidki, aga süsteem tervikuna võiks toimida tõhusamalt.