JUHTKIRI | Vaja on kohakaasluseta rahandusministrit
Tänane Eesti Päevaleht kirjutab poolest miljonist eurost, mille valitsus kavatseb tuleva aasta riigieelarvest eraldada MTÜ-le Rahvusvaheline Artur Kapi Ühing. Kapp (1878–1952) oli lugupeetud helilooja ja muusikapedagoog, kelle mälestus väärib kahtlemata hoidmist. Küsimusi tekitab see, mil määral mängis erakordse ja kultuuriministeeriumita heaks kiidetud rahataotluse edus rolli fakt, et MTÜ juhatusse kuulub Savisaare ajal Keskerakonna rahaasju seadusvastaselt korraldanud Priit Toobal.
Garant selleks, et auväärsel heliloojal ei tule hauas teist külge pöörata selle pärast, kuidas vabas Eestis tema pärandi hoidmiseks (või selle ettekäändel) raha hangitakse, peaks olema rahandusminister Martin Helme. Meenutame praeguse valitsuse koalitsioonileppe üht punkti: „Viime läbi riigieelarve laiapõhjalise revisjoni, mille käigus vaatame üle kõik riigi tulu- ja kuluallikad ning hindame nende eesmärgipärasust.”
Kahtlusi tekitavaid rahaeraldisi teeb valitsus järjest rohkem – nii väikesi katuseraha tüüpi kui ka kümnete miljonite eurodeni ulatuvaid.
Seda tublit lubadust täideti loiult juba mullugi, aga tänavu on valitsus koroonapandeemia varjus pannud täiskäigul vastassuunas. Kahtlusi tekitavaid rahaeraldisi teeb ja kavandab valitsus järjest rohkem – nii suhteliselt väikesi, katuseraha tüüpi eraldisi nagu Artur Kapi ühingu puhul kui ka kümnete miljonite eurodeni ulatuvaid programme, nagu on Maaelu Edendamise SA kriisimeetmed, milles riigikontroll leidis suuri puudusi. Rahandusministri partei sugustelt otsedemokraatia pooldajatelt ootaks katuseraha tüüpi summade jagamiseks kaasava eelarve meetodi (st rahvahääletuste) laialdasemat propageerimist, mitte susserdamist Tallinnas koalitsiooni tagatubades.
Koalitsioonileppes lubatuga ei sobi kuidagi kokku seegi, et riigieelarve üldsõnalisus ja läbipaistmatus on praeguse valitsuse ajal pigem kasvanud. Inimesel – olgu ta rahvasaadik või tavaline valija – on avalikest eelarvedokumentidest üha raskem aru saada, millele riigi raha täpsemalt kulub. Olukorras, kus kasinuspoliitikast pöörati võlgade võtmise poliitikasse, on eelarve läbipaistvust vaja rohkem kui eales varem. Muidu ei ole võimalik tagada, et laenurahaga ehitatakse Eestit järeltulevatele põlvedele elamisväärsemaks ega jäeta neile kiviks kaela muutuvat rahanduslikku pärandit.
Eks rahandusministril, kes juhib ka kogu valitsust, korraldab abielureferendumit, veab oma erakonna ideoloogiavankrit ja tükib mikrojuhtima teiste ministrite ministeeriume, olegi raske oma põhitööd eeskujulikult teha. See võib olla talle igav, aga oleks hädavajalik.
