JUHTKIRI: Vaktsiini oodates

Eesti on uue gripi puhanguks valmis, kuulutas sotsiaalministeeriumi asekantsler Ivi Normet

9. novembril. Nüüd, veidi enam kui kaks nädalat hiljem, on nn seagripp nõudnud Eestis juba esimese inimohvri, kogu Tallinnas on haiged veerand koolilastest – jutt gripilaineks „valmisolekust” on osutunud blufiks.

Erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest, kes hakkasid gripilaineks ja vaktsineerimiseks valmistuma juba suvel, eraldas Eesti valitsus vaktsiini ostuks raha alles eelmisel nädalal. Seega jõuab vaktsiin Eestisse paari nädala pärast – haigus aga murrab inimesi juba praegu.

Jah, esmapilgul võib näida rahaliselt odavam vaktsiini mitte varuda enne, kui on näha esimesed märgid haiguspuhangu tõsidusest. Kuid rahaliste riskide mittevõtmine tähendab riskimist inimeste tervise ja eludega. Ning kokkuvõttes võivad kulud ühiskonnale palju suuremaks minna: lugegem kokku kaotsiläinud töö- ja koolipäevad, meditsiinisüsteemi ülekoormatus, väljakutsed kiirabile, võimalikud tüsistused.

Seagripi juhtum näitab, et inimestele ei suudeta pakkuda elementaarset turvalisust. Peakski ju meditsiini-süsteem võimalikele riskidele natuke üle reageerima, et olla valmis halvimaks. Paraku jäädi Eestis selle kõigega hiljaks – olgugi et naabermaades oli epideemia alanud juba märksa varem ja see pidanuks saatma tõsise ohusignaali.

Uude grippi surnud 13-aastase poisi juhtum tõstab küsimuse: miks ei kahtlustanud arstid uue gripi võimalust kohe? Või ehk on põhjus ametlikus riske alahindavas retoorikas, justkui uus gripp pole märkimisväärselt ohtlikum tavalistest gripilainetest? Mis omakorda viitab sellele, et Eesti avalik võim püüdis inimestele pakkuda näilist turvatunnet sõnade tasemel, selle asemel, et aegsasti varuda vaktsiini, viirusvastaseid arstimeid ja valmistada ette meditsiiniasutusi.

Eesti reaktsioon seagripile sarnaneb reaktsiooniga majanduskriisile – selleks on ootamine. Nüüd ootame me vaktsiini.