Kuu alguses kirjutas Eesti Ekspress, et Helme suu suitses, kui ta väitis, et välisministeerium ei ole talle andnud soovitust mitte sõlmida lepingut bürooga Freeh Sporkin & Sullivan LLP. Tegelikult sai ta just sellise otsesõnalise soovituse. Siis mässis ta end uutesse valedesse väites, et samale advokaadibüroole tegi taustauuringu rahandusministeerium. Paraku tuleb tema enda alluvuses oleva ametkonna vastusest välja, et midagi sellist ei toimunud.

Mõlemad juhtumid on seotud sellega, et Helme palkas rahapesu asjus Ühendriikides Eesti huve esindama asutuse, mille puhul ka välisministeerium viitas sidemetele Kremliga. Välisluureameti hinnangul lähtuvad peamised Eesti julgeolekuohud just Venemaalt.

Kuhu edasi? Tegemist ei ole ju sõnavääratuste ega kogemata üle huulte libisenud „alternatiivsete faktidega”. Minister Helme on kogu Eesti riiki teadlikult tüssanud. Enamgi veel – kui ta ebaeetilisele käitumisele tähelepanu juhtida, valib ta vaikimise taktika. Riigikogu erikomisjonide ette jättis Helme minemata. Ajakirjanike küsimustele keeldub ta vastamast. Sisuliselt kasutab Helme kohtualuse õigust enda vastu mitte tunnistusi anda ja enda kaitseks valetada.

On veel õhkõrn võimalus, et Martin Helme on prillikivist puhtam. Aga siis ei peaks ta ei parlamenti ega ka meediat vältima.

Ainult et siin pole tegemist kohtuga, vaid riigi juhtimisega, kus ei pea end iga hinna eest kaitsma, vaid läbipaistvalt valikuid langetama. Salgamisega ei diskrediteeri ta ainult ennast, vaid ka riigiaparaati, keda esindama on riigikogu teda usaldanud. Parlamendile näitas ta möödunud kuul esinduskogu eirates muidugi niikuinii koha kätte.

See, miks peaminister sallib valetaja jätkamist enda külje all, tuleneb poliitilisest reaalsusest ja Jüri Ratase valikutest. Parlamentaarse kontrolliga on veidi parem lugu. Korruptsioonivastase erikomisjoni raport sai heakskiidu muu hulgas seetõttu, et koalitsioonierakonda Isamaa kuuluv Siim Valmar Kiisler pidas seda samuti adekvaatseks. „See ongi üleskutse Martin Helmele: ära häbene, tule ja räägi!” kommenteeris ta.

See peaks olema ka Helme viimane võimalus. Sest nagu ta ise veel mullu sedastas, lõpetab valetamisega vahele jäämine poliitiku karjääri väga kiiresti ja karmilt. Helmel on aeg oma sõnade eest vastutus võtta.