JUHTKIRI | Valitsuse tujukus rapib ettevõtjaid

Mõnikord on raske aru saada, kumb kahjustab stabiilset majanduskeskkonda rohkem: kas koroonaviirus või rapsiv valitsus? Esmaspäeval said turismiettevõtjad Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt lakoonilise teate, et uute ärimudelite toetusmeedet on poole võrra vähendatud. Kui esiti oli kavas laiali jaotada 4,1 miljonit eurot, siis nüüd jagub soovijatele kõigest 2,1 miljonit.

Miks ollakse kriisis enim räsida saanud sektorit abistades nii kitsid, kui valitsus on leidnud tagataskust kümneid miljoneid eurosid Eesti arengu vaatepunktist märksa küsitavamatele projektidele? Kuid kitsidusest hullem on valitsuse süstitav kindlusetus.

Nimelt avaneb võimalus taotlusi esitada juba homme. Seega said turismiettevõtjad toetuste vähendamisest teada kõigest kolm päeva ette.

Väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister Raul Siem põhjendas, et kriisis on kõik pidevas muutumises ja seetõttu tuleb meetmeid pidevalt kohendada. Kuid kriis, mille taha minister poeb, pole enam ammu kiiresti ja ootamatult arenev kaos, kus otsuseid tuleb puuduliku ja pidevalt muutuva info põhjal pidevalt muuta. Seda, kas turismile mõeldud raha läheb just õigesse valdkonda või kas seda üldse on nii palju vaja, saanuks iga vähegi planeerida oskav juht märksa varem ette näha.

Pole ühtegi põhjust, miks peaks kriisi praeguses faasis taganema antud lubadustest kõigest paaripäevase etteteatamisega.

Peame arvestama, et tegemist pole palgatoetuse või muu kiire hädaabimeetmega, vaid toetust pidid leidma just uued projektid, mis tooksid turismisektorisse uut arengut. Paljud kulutasid aega ja raha, et kirjutada korralikke projekte. See töö läks nüüd paljuski luhta, sest riik otsustas kes teab mis ajendil oma sõna murda.

Kriisi praeguses faasis ootaks valitsuselt hoopis muud. Koroonaviirus on juba aasta aega purustanud homse päeva plaane. Sellisel ajal peaks riigijuhtimine pakkuma kindlustunnet, et õigesti tegutsedes saab selle raske ajajärgu võimalikult vähe kahju kannatades üle elada – nii piiranguid kehtestades kui ka enim kannatanutele kompenseerides. Vaja oleks selgeid kriteeriume ja mõistagi turvatunnet, et valitsus ei vea viimasel hetkel alt. Paraku näeme risti vastupidist käitumist.

Pealegi ei ole me ju viimase hetke tujuka meelemuutuse kohta arusaadavat põhjendust kuulnudki.