Foto: Karin Kaljuläte

Tema tegevuse tulemusel on eelnõu, mille õiguskomisjoni esimees Karilaid tahaks saata teisele lugemisele, tundmatuseni muutunud. Viis esimese eelnõu taga olevat investorit (ja nende abilised) saaksid selle jõustamise korral väiksema noosi, kui algul küsisid, kuid riigi väljaminek ei pruugi tulla väiksem. Uus eelnõu ei määra intressi maksmist ega inflatsiooni korvamist, küll aga hüvitise maksmise kõigile alles olevatele sertifikaadi omanikele. Neid võib olla umbes paarsada ja sertifikaate võib neil olla u 15 miljoni euro väärtuses. Nõuete tõendamine annaks mõneks ajaks tööd tervele juristide ja advokaatide armeele.

Arvestades seda, kui küüniliselt tuldi riiki koorima eelnõu esimese versiooniga, on kohatu rääkida ebaõigluse heastamisest.

1993. aastal oleks selline summa Eesti riigieelarve halvanud, aga 2019. aastal on see täiesti seeditav. Ent see ei anna põhjust nimetatud eelnõuga edasi minna. Eesti riigil ei ole õiguslikku kohustust hüvitist maksta, kõne alla saab tulla ainult VEB Fondi tekitatud ebaõigluse heastamine. Kaido Kama on eelnõu kohta käivas justiitsministeeriumi kirjas väga õigesti märkinud, et moraalsest aspektist on kindlasti vahe neil ettevõtetel, kes oma rahast lihtsalt ilma jäid (ja kelle rahaga päästeti Eesti pangandust ja rahandussüsteemi) ning teiselt poolt neil, kes omandasid VEB Fondi sertifikaadid järelturult, teades täpselt, kui küsitava väärtusega nõudeid nad ostavad.

Kavandatava hüvitise kogusummast läheks suur osa just nn raisakotkastrateegiaga investoritele, kes ei jätaks ilmselt tänamata ka poliitilisi jõudusid, kes neid eesmärgini aitasid. Arvestades seda, kui küüniliselt tuli üks väike ettevõtjate grupeering riiki koorima eelnõu esimese versiooniga, on praegusel juhul kohatu moraalist rääkida. Pigem sünniks hüvitamisest sobiv aines Toomas Kümmeli VEB Fondist jutustavale raamatule „Isamaa rüüstajad” jätkuloo kirjutamiseks.