Foto: Priit Simson

Isegi kõige tulisemale lõimimispoliitikule peaks olema selge, et tänavuse noorte laulu- ja tantsupeo kontekstis ei saa seda asja edasi ajada – peoni on alla pooleteise kuu. Praegu repertuaari poliitilise maiguga lisanduse surumine teeks integratsioonile karuteene ja kahjustaks laulupeo kunstilist taset.

2019. aasta üldlaulupeo rong ei ole veel läinud, aga meeles tasub pidada, et laulupeo üldjuhi valis eksperdikomisjon möödunud aasta novembris. See on dirigent Peeter Perens, kelle visiooni järgi on XXVII laulupeo kandev idee teadvustada „kahte praeguse eesti kultuuri päritoluallikat: ürgset läänemeresoome kultuuri ja meie veel suhteliselt noort osalust Euroopa kultuuriga”. Jäägu Perensi ja ta kolleegide, mitte poliitikute otsustada, kas või milline venekeelne laul neisse raamidesse mahub.

Põhimõtteliselt ei ole vaja mõne venekeelse laulu Eesti laulupeo kavva võtmist välistada, pühaduseteotuseks pidada. Võõras keeles laule on ju Eesti laulupidudel kõlanud ka pärast taasiseseisvumist. Näiteks 2009. aasta laulupeo esimese päeva kontserdil esitasid kutselised koorid Wagneri, Verdi, Orffi muusikat. 2004. aasta laulupeol esitas ERSO Šostakovitši teose. 2014. aasta laulupeol otsustati maailmaklassikast loobuda, muidu oleks ükskord jõutud ka mõne Vene helilooja vokaalteose kavva võtmiseni.

Eesti laulupeole saab lisada pisut teisi kultuure ka ilma pidu politiseerimata ja eestipärasust minetamata.

Juurte otsimise ja kultuuripärandi elus hoidmise kontekstis võiks Eesti laulupeole sobida näiteks mõni Lääne-Peipsiveere vanausuliste rahvalaul – ikkagi Eesti pinnal aastasadu sõbralikult eestlaste kõrval elanud rahvakillu pärand. Või kui otsida midagi moodsat, siis näiteks Ott Leplandi Eurovisioni-lauluga „Kuula” on osa tööd juba ära tehtud – venekeelne variant on sellest olemas. Ja kui „Kuula” vene keeles esitamine tundub kellelegi liigse koogutamisena, saab osa laulu laulda hispaania keeles. Või miks teha kummardus just või ainult vene keelele-kultuurile? Miks mitte hoopis Ukraina omale – näiteks Ruslan Trochynskyi on ukraina ja eesti muusikat huvitavalt kokku pannud.

On hulk võimalusi, kuidas tuua Eesti laulupeole pisut teisi kultuure, ilma et pidu politiseeritaks ega eestipärasust minetataks. Kasutagem neid julgemalt.