Võib-olla võiks nii tundlikku tööd nagu ETV+ peatoimetamine teha inimene, kes suudab niisuguseid asju hinnata enne, mitte pärast. Inimene, kes suudab hinnata, kas intervjuud tasub anda. Ja kui tasub, siis aimata, millest tuleb rääkida, ja olla oma vastuste peremees. Praegu ebaõiglase montaaži pärast kurta on amatöörlik. Oli ju teada, et nii juhtub. Darja Saar valiti peatoimetajaks seepärast, et ta väljuks igast olukorrast parima võimaliku tulemusega ja räägiks nii, et isegi montaaž ei moonutaks põhisõnumit, või ei räägiks üldse.

Tagasi valitsuse seisukohtade juurde. ETV on silmanähtavalt olnud seisukohal, et on küll avaliku raha eest tegutsev asutus, kuid siiski iseseisva toimetuse poliitikaga. ETV ei ole valitsuse seisukohtade hääletoru. See on väga oluline vahe ning selle söögi alla ja söögi peale selgekstegemine peaks olema ka loodava ETV+ juhtkonna ülesanne.
Ebaõiglase montaaži pärast kurta on amatöörlik, tulnuks olla valmis.
Kuid lendu läks vastupidine sõnum. See on väga kurb tulemus, sest niipea kui süveneb arvamus, et ETV+ edastab valitsuse, mitte iseseisva toimetuse poliitikaga asutuse vaateid, hakkab kanali usaldusväärsus kahanema. Veel enne kui ta on tööle hakanud. Usaldus on aga säärase kanali põhivaluuta. Teised kanalid, mida venekeelne elanikkond vaatab, võivad olla rikkamad, võimsamad ja tehniliselt suutlikumad, aga usaldusväärsuse poolest on võimalik Putini Venemaal tehtavat ajakirjandust edestada.

Esimene mainet puudutav möödalask tehti juba 2014. aasta kevadel, kui kogunes venekeelse kanali loomist arutav komisjon, kuhu kaasati kohe ka kaitsepolitseiameti esindaja. Sellise algusega anti kohe mitu punkti ära. Miks peaks sõltumatu kanali loomise juures olema vastuluure? See seab riigivõimust sõltumatuse automaatselt kahtluse alla. Kui Venemaa vs. Eesti infosõjas kaasati kanali loomisse kaitsepolitsei, oli seis 1 : 0. Pärast Darja Saare intervjuud on seis 2 : 0. Eesti pool peab suutma vähemalt mõningaid karisid paremini aimata.